laupäev, 3 oktoober 2009 kell 15:45

On täiesti arusaamatu, miks ei suudeta või ei taheta panna piiri Eestis vohavale narkokaubandusele? Kui omal ajal oleks narkokaubandusele rohkem jõude mobiliseeritud ja Eestis poleks tekkinud ligi 10000 pealist narkomaanide arvu, oleksime HIV seisukohalt, nende poolt haiguse levitamata jätmise tõttu ilmselt hoopis paremas (tervemas) olukorras.

Minu jaoks on lausa müstika, kuidas suudab üks Tallinna elamu - Sõle 62, nii massiliselt turustada narkotsi ja seda juba üle 3 aasta järjest? Kui Te soovite kohata doosijärgi minevat või doosiga tulevat narkomaani, istuge natuke selle maja ees ja see stsenaarium ei jää Teil nägemata! Olen vähemalt kahel korral pööranud politsei tähelepanu, et majas toimub lakkamatu narkomüük, kuid tulutult. Politsei on seal ka käinud, justkui ka nagu midagi otsinud, kuid vaatamata sellele kõik jätkub? Kas see on äkki legaalne müügipunkt? Tahaks tõesti niimoodi küsida, sest maja trepikodade, elekrikappidesse on tallele pandud ka kümnete kaupa uusi süstlaid.

See on nagu täisteenus - tuled, maksad, võtad süstla, viisakalt ja ainult ühe, et ka saatusekaaslasele jätkuks, paned sealsamas suraka veeni, viskad süstla põrandale ja juba poole trepi pealt hakkad tuikudes väljapääsu otsima, eksides tihti mõne vale korteri ukse taha, ajades selle ilmselt kas väljapääsu või vastselt doosi müünud "ärimehe" uksega segamini. Kui sa natuke soliidsem oled, siis sead saadud doos näpus sammud välja ja teed oma "protseduuri" mõne põõsa taga või veel soliidsemas paigas ära! Masendav, aga seal ei lõppe selline "äritegevus" vist veel niipea, arvestades, et politsei rahastamine ei kuulu kahjuks meie suurparteide prioriteetide hulka.

Kui Singapuris on kõik narkomaanid, diilerid ja juhuslikud narkotsi proovijad ning ostjad kõik ühe mõõdupuu järgi kurjategijad ning nende saatus on nii karm, et ma ei hakka Teid selle mainimisega traumeerima, siis Eestis on vähemalt sellise kontingendi põhjakiht lindpriideks kuulutatud. Ka see, miks mõned diilerid kuidagi oma "karjääriga" ühelepoole ei saa, on ilmselt ainult narkopolitseile teada, kuid kes on narkarid meil, kas kurjategijad või haiged, kes sõltuvusest vaevatud ja abi vajaksid? Kui nad haiged on, siis miks neid ei ravita, sunniviisiliselt, ei paigutata kinnistesse isemajandavatesse kommuunidess, kus nad taas töörõõme avastades omale tegevust leiaksid ja just nii palju supileent saaksid, kui ise seda tootma oleksid suutelised. See ei koormaks ka riiki ja tänavad oleksid turvalisemad.

Kui riik oleks sellised kommuunid juba 10 a. eest loonud, poleks meil praegu 25000 HIV positiivset! Küsite, et miks nii palju, kui ametlik statistika räägib kaheksast tuhandest?! Paraku on WHO (World Health Organization) prognoosinud, et tegelikud andmed kipuvad ametlikest kolm korda suuremad olema, sest suurem osa inimesi polegi ennast lihtsalt testida lasknud!

Kuna narkomaanid on meil aga lindpriid, kes lihtsalt on igal pool jalus, nii politseis, vanglas, kui ka haiglates, siis ei mõju neile ei tehtavad trahvid, ega ka lühiajalised arestid, politseipoolsest näpuvibutusest rääkimata. Nende poolt korda saadetavatest kümnetest tuhandestest vargustest ma juba rääkisin, aga sellel teemal ma seekord ei peatu. Ma räägin haigusest, mis on pea iga narkomaani kaubamärk. Õigemini on selle kaubamärgi juba narkomaanidest prostituutidelt üle võtnud ka täiesti korraliku välimusega ja lõtvade elukommetega mehed ja ka nende narkomaanide kallid pruudid, kes end 100 krooni eest müües haigust edasi levitavad. Minugi poolest riskigu need selliste "odavate teenuste" ostjad ise omale lisaks HIV-le veel tont teab milliste tõbede külgepookimisega, kuid paraku ei jäta need "täkud" seda haigust sugugi enda kanda...

Lugu ise, millest rääkida soovisin on siin: Minu üürnikud, üks noorem naine ja keskeas mees, kes ei olnud just eriti kõrge lauba, aga selle kompenseeris nende suur janu, sattusid sellisesse draamasse, kus nooremapoolsel naisel tekkis veel üks meesaustaja. See, kes temal parasjagu käes kinni võttis ja teda kodust eemale, külapeale või sama skeemi järgi tagasi, koju tiris, ei olnudki ju minu asi, vähemalat kuni sinnamaani, kui end naise meheks pidav vanem mees ühel päeval noorema käest nuga poleks saanud. Lebanud mõned päevad haiglas, naases ta õnnelikuna, et hing ikka sees, taas minu üürikorterisse nende kooselu noore naisega näis laitmatult edasi kestvat.

Kuid kirg ei anna häbeneda ja taas oli see teine pretendent jaol, kes nüüd, juba haavatud mehe silma alt naise taas kaasa oli tirinud. Hommikul naasnuna, vabandas naine end haavatud mehe ees, et teda veeti jõuga minema ja vägistati. Kuna ma ei jõudnud/saanud/tahtnud neile ööpev läbi turvameest mängida, palusin naisel siis lõpuks politseile avalduse teha, kui vägistamine ikka tõsiselt aset leidis ja sellele jamale mingi lõpplahendus leida. Kuid oh õnnetust, see keskealist meest noaga löönu ja naist vägistanu olevat neid nüüd kogunisti jälitama ja mõjutma asunud ning mõlemad kartsid paanilises hirmus linnavahel käiagi, politseisse minekust rääkimata...

Läksin siis nende suure palumise peale, turvamehena, nendega Tallinna Keskhaigla Nasitekliinikusse (vabandan, kui haigla nimi vale on, aga vähemalt Ravi tänava asukoht on õige), kuna politsei oli saatnud naise ekspertiisi tegema. Mida Sa hing selliste "klientidega" teed. Ja kaasa minnes tahtsin ma juba sportlikust huvist teada saada, mida Eesti meditsiinisüsteem sellistel vägistamisjuhtudel üleüldse kannatanutega ette võtab? Kui naine lõpuks naistearsti kabinetist väljus ja teatas, et nüüd tuleb tal 3 kuu möödudes tagasi tulla, näitamaks, kas HIV test osutub negatiivseks või mitte, olin ma sõnatu!!! See, kuidas see seebiooper lõppes, ei omagi enam siin suurt tähtsust, sest kinni selle tagajärjel kedagi tänase päevani pandud ei ole ning politsei tegematust ma siin praegu lappama ei hakkagi aga kogu toimunud lugu reetis Eesti meditsiinisüsteemis vohava uskumatu ükskõiksuse!

Pärast naise kabinetist väljumist sisenesin viisakalt naistearsti kabinett ja küsisin arstilt, kelle nime ma kahjuks ei küsinud, et kas nad paluvad kõigil vägistatutel vaid kolme kuu pärast kontrolli naasta või tehakse korralikuma välimusega (kainematele) naistele ka mõni HIV vastane preventiive toiming? Minu üllatuseks oli arst lausa imestunud ega saanud aru, et mida siin veel ennetada saab, kui vägistamine juba toimunud on? Ei tea, kas minu meditsiinikauge inimese kohus on Eesti arstidele nõu jagada või tehakse seda Tartus, haigla suurepalgalise juhtkonna poolt või on nõu otsimine sootuks iga arsti enese hooleks jäetud, aga kummalisel kombel ei saadetud ega soovitatudki tal pöörduda Tallinna Merimetsa Haigla poole, mis praegu on vist Lääne Tallinna Keskhaigla üheks osakonnaks. Küsisin arstilt, et kes siis seda tegema peaks? Kas mina pean seisma siin ukse taga ja teatama sellest igale kabinetist väljujale, teadmatagi, kas teda vägistati või käis ta siin niisama kontrollis? Kas mina pean selgitama vägistatud naistele, et neil on võimalus HIV-i nakatumine minimaalse riskini viia, tehes Merimetsa Haiglas omale HIV viirust hävitava üldmürgituse. Vabandan veelkord, kui võhikuna valesid termineid kasutan, aga minu teada, on kuni 72 tunni jooksul võimalik sellest haiglast saada AIDS-i retroviirusravimeid, mis organismi immuunsuse mõneks päevaks koguni rivist nii välja viivad, et patsient selleks ajaks karantiini paigutatakse.
Kogu see lõbu maksab üle 5000 krooni ja tuleb igal inimesel omast taskust tasuda. Kahjuks on see kallis, kuid alternatiiv on kolm kuud unetut ööd ja suur tõenäosus, et inimene, kes teisi vägistama kipub, kartmata oma ohvri haigusi ja tundmata oma ohutuse vastu vähimatki huvi, ei ole seda hirmu kunagi tundnudki ja vaid tont teab, milliseid surmavaid haigusi selline pohhuist kanda võib!

Kahjuks on meil aga "demokraatia" ja lausa nii suur, et seadusi luues on demokraatlikke õigusi tugevamatele, st. kriminaalidele rohkem jagunud, kui nõrgematele - ohvritele[/b] ning isegi, kui Te selle haiguste paablina ringi kappava täku kinni püüate, puudub meil seadus, mis kohustab vägistajat sundkorras HIV testi tegema minema. Seega on see vägistatud ohvrile ainus ja väga kallis alternatiiv, sellise üleelamise järel veel elamisväärset elu lootma jääda...

Lugu pole sellega veel lõppenud.
Möödunud aastal kohtasin ühte oma vana tuttavat, kes mulle jutuajamise käigus hinge puistama hakkas ning teatas, et tema 13 aastane tütar vägistati poole aasta eest mingi tolguse poolt, kes õhtul koju kõndiva tüdruku lihtsalt jõuga autosse tiris ja kusagil põõsa all ära vägistas. See, et laps sellisest perverdist šokis oli, on arusaadav, kuid veel suuremas šokis olid vanemad, kes kardsid tütre nakatumist HIV viirusega! Nende õnneks ei hoidnud nad seda saladust nelja seina vahel, vaid hakkasid sõpradelt nõu küsima ja neil vedas, sest nad sattusid sõbranna otsa, kes soovitas kiiremas korras Merimetsa haiglasse minna...

Isa pani jutu lõpuks käe südamele ja teatas, et tütar ei saanud HIV nakkust, sest nad leidsid selle summa, ning tütar lebas karantiinis ning on täie tervise juures.

Minu imestuseks ei suutnud ka seekordei politsei, kes avalduse vastu võttis ega ka tüdrukule ekspertiisi teostanud Tallinna Keskhaigla Naisteosakonna naistearst sõnakestki paotada selle kohta, et tütar tuleks kindluse mõttes Merimetsa Haiglasse viia...
Hiljem see pervert arreteeriti ja pisteti "Eurosanatoorimisse", kuid vaevalt see teadmine saadud HIV nakkust leevendanud oleks?!

Kõige tipuks tahtsin ma seda öelda, et ma ei saanud pärast teist analoogset juhtumit enne hingerahu, kui haarasin Aidsiennetuskeskuse numbri ja helistasin. Rääkisin ära loo, kuid mul paluti see kirja panna. Panin ning sain vastuse, kus teatati, et vastava teatega reklaami, mis propageeriks analoogset Merimetsa Haiglasse pöördumist, nemad rahapuudusel teha ei saa, sest nendele suunatud rahad on kindlate, aga teiste eesmärkidega nagu näiteks kondoomi kasutamise propageerimine...

Võtsin siis teoks ja helistasin ühte Eesti telejaama ning vestelnud toimetajaga, edastasin talle Aidsiennetuskeskuses töötava naise kontakti ja palusin neil leida ühine keel telekanali poolse abi korras mingi analoogne reklaam teha. Samad teletoimetaja kontaktid edastasin ka Aidsiennetuskeskusele ning minu ainus soov oli, et nad omavahel kuidagi kaubale saaksid ja ka mulle sellest teda annaksid, kuid võta näpust! Pole mulle keegi isegi aasta hiljem veel tagasi helistatud, ega pole ma ka telekast vastavat reklaami näidatud.
Tüdrukud, neiud ja naised, keda säärased tiirased haigusekandjad Eestis igal nädalal statistiliste näitajate põhjal mitmete kaupa edasi vägistavad on saatuse hooleks jäetud! Kui paljud neis oma endist tervist enam iialgi tagasi ei saa, seda meile kahjuks statistika ei avalda, aga nende saatus jääb lisaks "sanatooriumikaristuse" saanud vägistajale ka sõnaahtrate ja ükskõiksete arstide ja võib olla ka sama vaikivate politseinike südametunnistusele...

Sirvides lehekülge: http://prison.planet.ee/nwo.html# , jääb mulle mulje, et kolossaalne HIV positiivsete inimeste armee, kes hakkab eluspüsimiseks vajama retroviirusravimeid, on väga hea seltskond, mõjutamaks neid tegema just seda, mida kus iganes võimul olev nomenklatuur ka soovib. Sisuliselt saab seda rahvamassi orjastada, andes neile vajalikku ravimit vaid nende "õigete" tegude eest, mis vaid nomenkaltuuri võimul püsimiseks vajalikud on...

Sisuliselt ongi tetatud jõudude poolt toimumas inimkonna kaasaegne orastamine...