reede, 28 august 2009 kell 04:20

Ärge jätke ühtegi kuritegu ega ülekohut enda teada, ärge looge sellega pinnast uuteks väärtegudeks, sest sellega Te vaid soodustate nende tegijaid tegema aina uusi ja uusi "tegusid"! Avalikustage kõik faktid ja nimed, mida suudate vaidluse korral tõestada. Rahvas ei taha vägivalda ja ajalugu ei armasta vaikimist, see jääb alatiseks rahva teadvusesse, tõese ja muutumatuna...
raivo orgusaar

Teadmiseks enne lugemist:
Mis puudutab advokaat Tiina Mare Hiob/Lusti, siis Teile teadmiseks, et tal on piisavalt mõjuvõimu kohtunikke oma pilli järgi tantsima panna ja pelgalt tema näpuviipest minu suunas piisas, et kohus minu korterit ja hiljem seda asendanud ligi 300 000 kroonist kautsjonit üle 2 aasta kohtuliku hüpoteegi all hoidis, kas või pankroti hinnaga, aga ei kiputud seal kohtus eriti peale Hiobi näpunäidete muid seaduseid järgima... Kuigi see, mille kaks videolinki siin allpool on, polnud küll minu kohtulugu, aga ehk annavad needki videod kinnitust sellest, kes on vandeadvokaat Tiina Mare Hiob/Lust ja võite vaid ette kujutada mis saab Teist, kui ta ükspäev näpuga Teie suunas viipab ja Teid olematute süüdistustega ja ilma mingeidki tõendeid esitamata lihtsalt oma kohtutralli sisse tõmbab, kohtul, silmagi pilgutamata Teie korteri ja näiteks pangaarved mõneks aastaks arestida laseb ja siis kohtunikele ette hakkab dikteerima, kuidas kohtuistungeid ikka kohe pooleaastaste vahedega edasi lükates, Teid moraalselt murduma saab sundida ja vähe veel, hiljem õpetab kohtunikele, kuidas kannatanu õigusabikulude nõudest ilma saaks jätta...
Paistab, et see naine omab kahjuks tõesti mõjuvõimu mõnede meie "sõltumatute" kohtunike üle ning tema "eetiline" käitumine on näha ka siin:
http://www.youtube.com/watch?v=d3V88QniubA
http://www.youtube.com/watch?v=zXl0VILG_lw&amp...

On aasta 2004. Olen otsustanud oma firma tegevusega seoses osta enampakkumiselt mõne eluruumi, eesmärgiga see korda teha ja maha müüja, et anda omapoolne panus Eesti Vabariigi Täitemenetluse toimimiseks. Korter, mille ma hiljem ostan kuulub Regima Kaldamile ja sündmused, mis tema korteri enampakkumisele eelnesid on siin:

18. aprill kuulutas kohtutäitur Kaire Põlts Ametlikes Teadaannetes, et 30.04 toimub enampakkumine Tallinnas Ümera 44-63 asuva 1-toalise korteri müügiks, hinnaga 260 000 krooni. Arusaamatutel asjaoludel jäi see enampakkumine aga ära. Ilmselt oli sellel mingi ametlik takistus.

10. juuni loovutas OÜ BREM Kinnisvarahooldus vastavalt Tallinna Linnakohtu poolt sama aasta 9. juunil tehtud otsusest tuleneva nõude, summale 18 145 krooni OÜ-le T.P Projekt

14. juunil sõlmisid Bremilt võlanõude omandanud T.P Projekt ja Ümera 44-63 korteri omanik Kaldam laenulepingu summale 21300 krooni, mille lunastamise tähtaeg on 20.oktoober 2004. Sõlmitud lepingus kohustub R. Kaldam tagastama tähtajaks laenusumma koos kõigi viiviste ja kõrvalnõuetega.

9. juulil sõlmiti samadel alustel võlaõiguslik leping, millegipärast just Narva notar Sergei Nikonovi notaribüroos ja kummalisel kombel seati sellele nõudele 300 000 kroonine hüpoteek?

Kuna laenuvõtja Kaldam ei täitnud igakuiseid maksekohustusi, algatas võlausaldaja T.P Projekt arusaamatutel asjaoludel veel enne maksetähtaja saabumist (20.oktoober) 7. oktoobril täitemenetlust.

9. novembril kuulutas aga seekord hoopis kohtutäitur Viljar Karja Ametlikes Teadaannetes välja enampakkumise, Regina Kaldamile kuuluva korteri müügiks, hinnaga juba 280 000 krooni. Nagu kohtutäituritel seesugustel puhkudel kombeks, kas vaikitakse maha või ei suvatsetagi uurida, kui suur on korteil asuv kommunaalvõlg ning see määritakse enampakkumise ostjale lihtalt ostuhinnale lisaks "pealekauba" pähe. Miks ka täitur enne laenulepingu tähtaja kukkumist, enampakkumist ja täitevmenetlust üleüldse algatas on täiesti arusaamatu...

Kuna minu filma rahad olid investeeritud teistesse kinnisvaraobjektidesse, otsustasin investeeringuteks vajamineva summa laenata ühelt tuttavalt ja sõlmisin 12. detsembril laenulepingu 250 000 krooni saamiseks, millega olin plaaninud osta 9. novembril enampakkumisteates kuulutataud 1-toalise korteri
Tallinnas, Ümera 44-63. Laenulepingu järgselt kohustusin tasuma igakuiset intressi 5% ja kuna kogu äriprojekti kalkulatsioon oli tehtud omandatava korteri kiirmüügile, tasunuks seesugune kiirtehing ennast vaid mõne kuulise müügiperioodi jooksul, kuid teades korteri võimalikku saadavat turuväärtust oli risk ajahätta ja kasumita jäämiseks minimaalne!

14.detsembril korraldaski kohtutäitur Viljar Karja uue enampakkumise hinnaga 280 000 krooni. Vaatamata peale minu enampakkumisele kohale saabunud 7 rahanoolijale, keegi tegelikult korterit osta ei soovinudki ning seega omandasin korteri alghinnaga.

Aasta 2005
Jaanuaris möödus tähtaeg, mil Regina Kaldam oleks saanud vaidlustada enampakkumise tulemuslikkuse, kuid ta ei teinud seda.

21.jaanuaril kirjutas Regina Kaldam, saades aru korteri vöörandamisest enampakkumisel ja eelnevalt sealt välja kolides, alla korteri üleandmise-vastuvõtu aktile ja vabastas korteri.
Ma tasusin kohtutäituri vaikimise tõttu, enda kraesse saadud Kaldami korteri kommunaalvõla vääringus üle 8000 krooni.

Olles leidnud korterile ostja ning seda 4. märtsil notarisse müüma suundunud, selgus alles notari laua taha istudes, et kohus on sellele seadnud kohtuliku hüpoteegi, kuigi vastavasisuline ametlik määrus anti välja alles 7. aprillil!? Mil määral Tiina Mare Hiob kohtunikku niipalju mõjutada suutis, et asja eest teist taga, omamata mitte mingisuguseid argumente ega lepingulist suhetki Kaldamiga, mida ma rikkuda oleksin saanud, et ta minu korterile rahalise nõude tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmise vajalikkuses kohut siiski niipalju veenis ning sellele sisuliselt veel enne vastavasisulise määruse väljaandmist arestki peale pandi? Kuidas see üldse võimalik on, see on minule täiesti arusaamatu???

7. aprillil andis Tallinna Linnakohus pelgalt hageja esindaja Tiina Mare Hiobi näpunäite põhjal, ilma igasuguste tõenditeta, vaid mingi kurja kahtluse ajendil välja hagi tagamise määruse kohtuliku hüpoteegi seadmise kohta minu poolt soetatud eluruumile Ümera 44-63. Loomulikult jäi korteri müügitehing ära ja mind hakkas vaevama küsimus, kelle poolt ja milleks seda sisuliselt arestiks nimetatavat hüpoteeki seada oli tarvis? Notar teadis mulle öelda vaid kohtuniku nime, kes vastava nõude Kinnisturaamatuse saatis. Helistades kohtunik Kollomile, keeldus ta asja kommenteerimast, kuid palus selgituse saamiseks pöörduda vandeadvokaat Tiina Mare Hiobi poole.
Olin vahepeal saanud kokku oma advokaadiga ja koos valisime Tiina Mare Hiobi numbri - 6556626. Kui tema toru võtnud sekretär uurinud oli, et kes advokaadiga vestelda soovib, kostus eemalt räiget naeru ja siivutuid sõnu, mispeale sekretär toru lihtsalt hargile viskas... Ilmselt oli see räusknaerja emand Hiob, keda tema "ohvrite" poolne arupärimine hullult naerma ajas! Selline on siis üks vandeadvokaat, kes on läbinud riikliku advokatuuri poolse atesteerimise? Kas advokatuur teostab ka mingit järelvalvet oma liikmete eetilise käitumise üle, selles lubage mul antud juhuga seoses, sügavalt kahelda!

Tsiviilasja nr. 2 - 05 -132 hakkaski menetlema kohtunik Taimi Kollom ja andis 25.aprillil välja määruse, millega kaasas protsessi kolmanda isikuna Narva notari - Sergei Nikonovi.

6. mail tegi Narva notar Sergei Nikonov kohtule taotluse tema kohtuprotsessilt kõrvaldamiseks ja palus kaasata tema asemel kolmandaks osapooleks Justiitsministeeriumi.

19. mail tegigi kohtunik määruse, millega vabastas Narva notari kolmanda isikuna esialgu kohtuprotsessis osalemisest ja kaasas tema asemel protsessi Justiitsministeeriumi, kuid muutis hiljem jälle Justiitsministeeriumi survel oma arvamust.

22.augustil andis kohtunik Kollom välja määruse, millega kaasas protsessi kolmanda isikuna ka endise kohtutäituri - Viljar Karja.

2. septembril esitasin kohtule taotluse, kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks minu poolt ostetud korterile, kuna selle seadmine polnud põhjendatud ning enampakkumiselt korterit soetades olin lihtsalt selle heauskne ostja, mitte hageja ja kostja vahelise vaidluse osapool ja pealegi puudus minul ju igasugune lepinguline suhe ja seega ka kohustused Regina Kaldami ees. Kohus minu avaldusele positiivselt ei reageerinud.

..2006 aasta

6. veebruaril toimunud kohtuistungil jätkus kohtutäitur Viljar Karja ja Narva notar Sergei Nikonovi puudumise teema. Kohtunik Kollom polnud suutnud "äkki kadunud" endist kohtutäiturit leida ning pöördus järjekordselt minu poole nõudega - osta Regina Kaldamile uus elamispind. Vaidlesin endiselt nõudele vastu, kuna ma polnud nõus sama korteri eest teistkordselt tasuma. Tulemust polnud ja istung lükati jälle pool aastat edasi.

23. märtsil esitasin kohtule taotluse asendada hagi tagamise abinõuna korter Ümera 44-63 rahalise sissemaksega, hagihinna - 291 358 ulatuses.

7. juuli andis Harju Maakohus välja hagi tagamise määruse, millega nõustus asendama hagi tagamiseks oleva eluruumi Ümera 44-63 rahalise tagatisega summas 291 358 krooni, seades tingimuseks kohtuliku hüpoteegi tagamise summale 450 000 krooni. Tasusin seekordse kautsjoni õnneks omavahendite arvelt ega pidanud enam seda meeletut summat kellegi käest laenama hakkama, kuid kahjuks jäi selle summa kohtudeposiiti kandmisega laenulepungu võlg tasumata ja minu laenuintressid kogusid aina uusi ja uusi summasid.
Seega pidin ma tegelikult oma firma rahade eest, kõiksugu kõrvalnõute tekkimise korral, vastutust kandma koguni 158 642 krooni võrra suurema summa ulatuses, kui tegelikkuses kohtudeposiiti raha kandsin, aga hageja oleks pidanud tegelikult seaduse järgi tasuma täiendavat riigilõivu, mis oli nõutav suurema summa kui 291 358 krooni hagemiseks. Millistel alustel, vaid 291 358 kroonise hagi eest riigilõivu tasunud hagejale selline täiendava riigilõivu tasumisest vabastav mööndus tehti, võite vaid ise ette kujutada. Minule minu 80 kohtuliku tsiviilasja menetlemise raames sääraseid mööndusi kahjuks kordagi tehtud ei ole ja ilmselt ei tehtagi!

26.oktoobril, järjekordse kohtuistungi ajal sisenesime avalikule kohtuistungile koos Kanal 2 Reporteri saate meeskonnaga. Juba sisenedes kohtusaali kahvatus Regina Kaldamit esindanud vandeadvokaat - Tiina Mare Hiob kaameraid nähes sedavõrd, et käratas: "kes kurat teid siia veel kutsus!" Ning püüdis kogu telemeeskonda kohtusaalist välja kamandada. Kuna kohtuistung oli avalik ja sellest osavõtt igale kodanikule lubatud, ei pidanud Reporteri meeskond vajalikuks lahkuda. Hiob arvas ekslikult, et omab kohtusaalis määramatut mõjuvõimu ning lahkus tulemust saavutamata seejärel ise saalist. Kus ta käis ja kellele helistas ma ei tea, aga ta naases saali mõne hetke pärast ja kohe pärast teda sisenes kohtusaali ka kohtunik Kollom ja kamandas istungi ajaks kogu reportaaž lõpetada. Kuna Reporteri mehed teatasid kohe pärast kaamera sulgemist, et nemad saalist ei lahku, ei hakanud Kollom neilt seda ka nõudma. Nad võtsid kohtusaalis istet ja asusid protsessi filmimata jälgima. Mida Kollom ja Hiob kaamerate eest varjata püüdsid, kui kogu kohtuprotsess avalik oli ja kohtuistungil vaid "seaduslikke" kohtumeetmeid rakendati? Ehk kartis kohtunik, et tema laitmatu kohtunikuimago, saab tema tegelikke töömeetodeid avalikustades paljude sõprade ja väga lähedaste, teda usaldanud inimeste silmis kannatada? Aga milleks siis teha asju, mida päevavalgus ei kannata? Kas see on ühele end õigusriigiks nimetava riigi kohtunikule, kui õigluse etalonile üleüldse lubatud ja andestatav?
Kui hagejale sõna anti, siis Kaldam ei küündinud seal ise tavaliselt sõnagi lausuma ja ka kogu eelnevatel protsessidel mahaleierdatud jutu ladus ka seekord ette ei keegi muu, kui Tiina Mare Hiob. Kohtuistungi alguses nõudis Hiob järjekordselt, ka minult solidaarvõlglasena 291 358 krooni tasumist, vaatamata sellele et nõue oli n.ö solidaarnõue, olin mina ainus, kes kogu nõuet ka reaalselt oma vara ja rahaga tagas. Seega, kui kohus oleks jäägitult kadunud Viljar Karja seadusliku esindaja, läbi kehtinud kindlustuslepingu, Ergo Kindlustuse õigeks mõistnud, nagu hiljem ka juhtus ja T.P Projekt oleks end lihtsalt pankrotti ajanud, nagu ta kohtuprotsessi ajal minule lubanud oli, oleksin mina ainus, kes kogu "solidaarnõude" 291 358 krooni ja ilmselt ka kõrvalnõuded kuni 450 000 kroonini, üksinda lihtsalt kinni maksma pidanud. Ehk oleksingi soetanud omale korteri täpselt topelthinda tasudes ja seda mitte nurgataguste mustlaste ja kelmide libatehingu, vaid ametliku, Eesti Vabariigi kohtu kohtusaalis "sõlmitud" tehingu läbi!
Nagu ma jälle teada sain, olin ma Hiobi väitel süüdi selles, et üleüldse sinna enampakkumisele läksin ja suures ahnuses raha teenida püüdsin ning pean nüüd seda tehingut lihtsalt "ärikahjumina" võtmagi! Ja üleüldse olevat minu tegutsemine enampakkumiselt korterit ostes rajanenud kohe algusest peale pahale usule! Ehk ongi seda kõik need, kes otsustavad edaspidigi enampakkumistelt midagigi osta, kõik juba ette kelmideks tituleeritavad? Kas seepeale on veel vabatahtlikke, kes Eesti Vabariigis täitemenetluse toimumist, enampakkumistelt vara ostmisega toetaks? Tema arvates peaks minu OÜ vist MTÜ laadselt, kasumit püüdlemata tööd tegema ja lihtsalt niisama vegeteerima. Ka sain ma teada, et olen teinud vea, et ei kontrollinud kohtutäitur Viljar Karja enampakkumisdokumente, sest seal olevat puudunud kohtu luba antud enampakumist läbi viia. Seega sain ma aru, et see, kui kohtutäituri uksel on ametlik märk "Tallinna ja Harju Maakonna kohtutäitur..." ei anna see mulle veel alust uskuda, et see isik, kes selle sildi avalikult ülesse on riputanud ja selle taga päevast päeva avalikult ka töötab, teeb seda ka legaalselt ning minult nõuti sisuliselt seda, mida peaks tegema kas riigikontroll, politsei või mõni muu riiklik järelvalveorgan, antud juhul ehk Justiitsministeerium või Notarite Kodagi, sukelduda enne ametlike toimingute algust süvenenult nende dokumentatsiooni ja alles, olles veendunud kõigi dokumentide olemasolus ja seaduslikkuses, asuda enampakkumisel oma pakkumisi tegema! Huvitav kaua need teised 7 enampakkumisele tulnud muidumeest seda oodanud oleksid ja kas täitur isegi mind selle suure paki dokumentide sisu lugemiseks kuluva aja tõttu oodanud oleks? Pigem oleks ta mind heal juhul enampakkumise nimekirjast, kui hilinejat, kas lihtsalt maha tõmmanud või probleemse kodaniku pähe ilmselt politseile ülegi andnud. Seega tahtsid Hiob ja Kollom sellega mulle tõestada, et ma peaksin kõikjale, kus keegi notari, perearsti, kohtutäituri, konstaabli vms. sildi all ka tööd ei teeks, kohe pärast nende töökabinetti sisenedes asuma ennekõike nende nime, koolitusdiplomeid, tegevusluba ja asjasse puutuvaid toimikuid uurima, kui mul seda üleüldse tehagi lubatakse ja need toimikud salastatud pole ning alles siis, kui kõik minu poolt põhjalikult kontrollitud on, oma külaskäigu põhjustest nendega ka juttu tegema. Paraku on meie ametnikel vastuvõtuajad niivõrd piiratud, et 1-3 tundi uuringute läbiviimise aega igale külastajale lihtsalt ei antagi...
Kui kohtunik samal istungil jälle minupoolsest korteri solidaarsest kompenseerimisest Kaldamile juttu tegi, esitasin Hiobile küsimuse, milles nõudsin tungivalt, aga siiamaani asjatult ja juba vist neljandat korda kogu protsessi jooksul lõpuks ka teada saada, millistel seaduslikel alustel peaksin ühte ja sedasama korterit veel teistkordse tasu eest omandama ja miks mind üleüldse sisuliste põhjendusteta kostjana sellesse protsessi kaasa tõmmati? Ma sain teada, et Kaldam olevat oma kahe alaealise lapse tõttu sotsiaalset kaitset vajav isik ja seega olevat ta kohtu erilise tähelepanu all, kuid miks mina oma ühe alaealise lapse olemasolu tõttu seda siis polnud ja miks mina pidin sotsiaalset kaitset vajavale naisele Sotsiaalministeeriumi asemel, sotsiaalabi korras korteriraha andma, seda mulle ei Hiob ega ka Kollom selgitada ei suutnudki. Ka sain ma teada, et mind kaasati kohtuprotsessi, sest ilma kinnistu omanikuta kohut pidada ei saavatki?! Seega tuleb Hiobi loogikast ka lähtudes välja, et kellele iganes ka korterit välja üürides, seal mõni seadusliku üürilepingu alusel elav üürnik mõrva sooritab, tuleb kindlasti selles mõrvaprotsessis kostjana, ehk kaasosalisena kohtu alla anda ka korteri omanik. Iseasi, kas kohust teda ka selles süüdi mõistabki, aga vot neid aastaid kestvaid vintsutusi peaks säärane korteriomanik kindlasti iga kohe kuhjaga taluma?! Ja kummalisel kombel kohus ka aksepteerib sääraseid väärastunud ideesid? Meie õnn on see, et Hiobi sarnased juristid veel Toompeale seadusi vegeteerima pole asunud. Kui ma seepeale uurisin, miks siis mind kohtusse kolmanda isikuna ei kaasatud, nagu siin Narva notarit ja kohtutäiturit kaasata püüti ja miks ainult minu vara ja ainult minu rahaga kogu kohtuprotsessi, ka kahe teise kostja, nii OÜ T.P Projekti, kui ka Ergo Kindlustuse asemel, hagi tagama sunniti, siis sain ma taas teada, et ma olevat ju vaidlusaluse kinnisasja uus omanik?!
Hiob, hakkas istungi lõpus ilmselgelt saalis viibinud Reporteri meeskonna avaliku reportaaži kartuses rääkima, et ta saab aru, minu kui ainsa, kogu kohtuasja rahalise nõude tagaja pahameelest ja ehk kaalub ta nüüd ka minu vastu esitatud nõudest loobumist??? Miks ta seda alles nüüd, pärast pooltteist aastat vintsutusi ja ahistamisi ning alles Reporteri juuresolekul rääkima hakkas, võite vaid ise oletada! Loomulikult teadsid nii Kollom, kui ka Hiob, et kannan laenuraha eest ostetud korteri kohtuliku hüpoteegi all hoidmisega märkimisväärset kahju intresside asjatu tasumisega ja nad lootsid ilmselt, et ma murdun ja olen nõus kasvõi osaliselt Kaldamile midagigi tasuma, kuid mille eest? Kas nad soovisid luua kiilu kogu Eesti täitevmenetluse toimimisse või minna ajalukku isikutena, kes suutsid sundida ametlikult ja legaalse kohtumenetluse kaudu üht ettevõtjat sama korterit teistkordselt tasudes uuesti ära ostma? Ehk oleks sel juhul saanud seaduseidki niimoodi "kaasajastada"? See neil paraku aga ei õnnestunud, kuid ajalukku läksid nad siiski, vähemalt selle loo kontekstis... Aga ma küsiks ikkagi, kas selline üritus on siis meie "õigusriigis" täiesti legaalselt aksepteeritav või ületas kohtunik oma ametikohustust? Kui nii, siis miks seda nii karistamatult teha saab? Või ongi meie "õigusriigi" õigussüsteem seesugune???
[b]Ja miks seekord Reporteri saadet Krimi tegija Imre Kaas tegema pandi, on arusaamatu, sest mees suutis oskamatu saatejuhina luua kogu loost kahjuks vastupidise pildi, kus rääkis loo, mille kangelaseks oli justkui Regina Kaldam, kes kahe lapse emana kummalistel asjaoludel oma Lasnamäel asuvast korterist ilma jäi ja suunas siis kaamera minule ning teatas: "Kogu selle loo pärast on aga kohtu alla antud vot see mees!!!" Just "selline" see saade pidigi olema, sest kõik minu venelastest sõbrad, kes eestikeelset juttu sõna sõnalt niigi aru ei saa ja ka mõningad eestlastest sõbrad, kes väga süvenenult loo algust ei kuulanud, küsisid mind nähes või hakkasid mulle helistama ja uurima, et mis asjaoludel ma sellelt kahe lapsega naiselt ikkagi korteri välja petsin ja milleks ma ta otse tänavale pidin tõstma ega suvatsenud talle väiksemat elamispindagi vastu anda? Järgnesid pikad selgitused oskamatust Reporteri saatejuhist - Imre Kaasist ja loo tegelikest tagamaadest. Õnneks mind tundvad sõbrad uskusid mind ja said apsakast aru, kuid hoopis teine oli lugu paljude minu naabrite ja muidu tuttavatega, kes minus ja minu eetilises käitumises sügavalt kahtlema hakkasid mind siiamaani!!! korteripetturiks kutsuvad!!!
Tänud Sulle "reportergeenius" - Imre Kaas, oskuslikult vale rõhuasetuse eest saate tegemisel, kuid kahjuks ainult minu mahamüüdud maine toel pidi kohus 5. detsembril tegema asjale punkti paneva otsuse, kuid tegi seda millegipärast alles 3,5 kuud hiljem.
Saan aru ka kohtunikust, kes pidi tegema raske otsuse oma käitumisega võimaliku avalikkuse tähelepanu alla sattumise ja oma hea sõbranna - Tiina Mare tungiva pealekäimise vahel, teistsuguse, temale meelepärase otsuse tegemiseks, kuid otse seaduseraamatust järge ajades oleks otsuse tegemine olnud ilmselt käkitegu...[/b]

Kolmandate isikutena protsessi kaasata püütud endist kohtutäitur Viljar Karjat ja Narva notarit, Sergei Nikonovi, kohtunik aga kohtusse kohale ei saanudki. Vaatamata sellele, et nende mitteosalemise tõttu istungitelt, igal korral istungit jälle kohe poole aasta võrra edasi lükati, ei rakendanud kohus sisuliselt mitte mingisuguseid meetmeid nende kohtusse sundtoomiseks, mingisugustest sanktsioonidest ja trahvidest rääkimatagi ja sisuliselt käitusid mehed kohutga lihtsalt nii, kuidas ise heaks arvasid!
Olen viibinud erinevate tsiviilprotsesside raames kümnetel kohtuistungitel ja reeglina on määratud uued istungiajad 2-4 kuu järgsetesse perioodidesse, kuid Kollomil olid alati kõik istungiajad nii "täis", et alla 6 kuulist aega uue istungi pidamiseks, ta lihtsalt kunagi leida ei suutnudki...
Niipalju siis kohtu mõjuvõimust ...

2007...
12. veebruaril, pärast pikka kaalumist otsustas kohtunik Kollom ilmselt ühelt poolt avalikkuse ja teiselt poolt Hiobi survel, Regina Kaldami hagi mitte rahuldada ning nii T.P Projekt, kui ka minu Remondimeistrid OR õigeks mõista ja suurtest süümepiinadest tingituna palus minult, pärast minu poolt temale võetud telefonikõnet vabandust, minu asjatu kohtus väntsutamise eest...

...alles 12.02. andis Harju Maakohus välja määruse, millega vabastas kohtuliku hüpoteegi alt hagi tagamise abinõuna kohtu tagatiste kontol deponeeritud summa 291 358 krooni. On erakordne, et kohtunik oma oskamatut protsessimist ka tunnistab ja oma "ohvri" ees ka vabandab, tänud talle sellegi eest, kuid kahjuks ei korvanud see vabandus minu suur rahalist kaotust, mille kandsin laenuraha ülipika kinnihoidmise tulemusena. Ma ei hakka seda summat siin nimetama, aga see ulatus sadadesse tuhandetesse kroonidesse, mille ma küll pooleteise aastaga kallinenud korteri müügihinnas tagasi sain, kuid sisuliselt kaotasin ma selle summa, kuna reaalne ja kindel kasum jäi mul kogu tehingust ju saamata...

Regina Kaldam kaebas kuu ja üks päev, ehk päev hiljem, kui lubatud tähtaeg, Harju Maakohtu otsuse edasi Tallinna Ringkonnakohtusse. Mõlemad kostjad (vastustajad) saatsid küll Ringkonnakohtule selle kohta vaidlustuse, kuid Ringkonnakohus oli kummalisetel ajenditel seisukohal, et kui hageja (apellandi) - Kaldami advokaat sai kohtuotsuse kätte päev pärast Kaldamit, siis on advokaadil aega ka päev rohkem edasikaebamiseks, kuigi seadus räägib selle kohapealt hoopis muud...

aasta 2008

17.09. Tallinna Ringkonnakohtus toimunud istungil osalesin üksinda, ilma advokaadita, kuna kõik advokaadid, kellega ma nõu pidasin andsid mulle selgelt teada, et kohus peab mind kostja staatusest, ehk Ringkonnakohtus siis vastustaja kohalt sajaprotsendiliselt eemaldama. Seda ringkonnakohtus hageja esindajale Hiobile muuhulgas ka öeldi...
Ringkonnakohus ei palunud aga, nagu kõigil eelnevatel kümnetel tsiviilistungitel, millel ma osalenud olen, esitada õigusabikulude nimekirja ning kohtunikud lõpetasid suht äkki kohtuistungi ja marssisid koos kogu koosseisuga mõne sekunduiga saalist välja. Silmitsesin laual lebavaid õigusabikulude kviitungeid ja olin sõnatu! Kuigi olin siin maininud, et soovin kõigi õigusabikulude korvamist apellandi - Kaldami poolt, ei tundnud need kohtunikud isegi mitte huvi, ega pakkunud võimalustki, et neile õigusabikulude nimekiri esitataks! Minu pöördumine istungisekretäri poole ei andnud aga tulemust, tal polevat õigustki minult kohtukulusid vastu võtta. Ka kohtunikele helistamise võimalus puuduvat??? Suundusin kantseleisse ja kirjutasin avalduse, et kohtunikud oma apsaka tagantjärgi korvaksid ja minult ju täiesti kaasas olnud kohtukulud vastu võtaksid, kuid paraku ei suvatsenud ei kohtunikud Iko Nõmm, Mare Merimaa ja Malle Seppik ega ka keegi Tallinna Ringkonnakohtu kantselist avaldusele vastatagi. Seda vastust pole ma tänase päevani saanudki...

Ringkonnakohtu 7. oktoobri otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus, kus kostjaid ja ka mind õigeks mõisteti ja otsutati saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks tagasi, Harju Maakohtusse. Loomulikult ei kajastanudki ostus minule õigusabikulude väljamõistmist, kuid sellest anti selgelt mõista, et ebavajalike isikute protsessi kaasamine toob endaga kaasa menetluskulude tekkimise ja menetluskulude korvamise otsustamine jäeti asja uue läbivaatamise ajal toimuvale istungile Harju Maakohtus.

Ilmselt just selle viimase lause tõttu peeti uus Harju Maakohtu istung nii, et mulle ei antud isegi teada sellest, et mind, kui ebavajalikku isikut on plaanis menetlusest kõrvaldada. Olin sisuliselt teadmatuses menetlusprotsessis toimuvast, kui vaid T.P Projekti esitatud kassatsioonikaebuse riigikohtule ja Eesti Vabariigi Riigikohtu edastatud otsus, milles ringkonnakohtu otsus jõusse jäi, välja arvata. Mulle isegi ei teatatudki enam, millal Harju Maakohtus uus kohtuistung toimumas oli, võttes sellega mult selgi korral ära võimaluse, oma kohtukulusid kohtule istungi aja jooksul ära esitada...

4. juunil 2009 tegi Harju Maakohtu kohtunik Aase Sammelselg otsuse, milles mõistis OÜ T.P Projektilt välja 291 358 krooni ning andis alles siis samal ajal juba pärast kohtuistungit välja määruse, milles lõpetas hageja menetluse OÜ Remondimeistrid OR vastu. Seega, nagu ma aru saan, olin ma kuni määruse väljaandmiseni menetlusosaline, keda aga sellest sügavas teadmatuses hoiti ja mingitel kummalistel ajenditel ka viimsele kohtuistungile ei kutsutudki???

Ka jõustus 4. juunil välja antud kohtuotsus juba 23. juulil, kuigi see määrus, mis 4. juulil koos kohtuotsusega välja anti, milles teatati minu protsessist eemaldamisest ja kõik minu kohtukulud minu kanda jäeti, jõudis kas kohtu või Eesti Posti süül minuni alles 30. juulil, ehk juba seitse päeva pärast 4. juuni tehtud kohtuotsuse jõustumist!!!
Kuidas on üldse võimalik selliseid mahhinatsioone seadustesse raamida? Seega nende seaduslike mahhinatsioonide tagajärjel, ei saanudki ma antud kohtuotsust kätte saades, seda isegi mitte enam vaidlustadagi, sest see oli juba jõustunud!!!

Määrust, millega mind kostjana menetlusest eemaldati, sai aga vaidlustada vaid 15 päeva jooksul ja kahjuks olin ma just sel ajal Saksamaal treeninglaagris... kuigi ma oleksin ehk suutnudki seda enne ärasõitu jooksupealt ka vaidlustada, aga oma tarkuses lootsin ma, et kohtuostus, mille ma koos määrusega kätte sain, ei saa ju veel jõustunud ollagi ja selles kohtuotsuses aga oli vaidlustustähtajaks kirja pandud 30 päeva ning ma tõesti lootsin, et see tähtaeg laieneb ka minule, kuid ma eksisin...

Sisuliselt tehti mulle, juristihariduseta kodanikule ühe vandeadvokaadi näpunäidete järgi kohtu poolt lihtsalt ära, selle eest, et ma menetluse lõppfaasis enam advokaatidele raha ei raatsinud kulutada, tuligi mulle kohtu poolt koht kätte näidata ja mõista anda, et siin kehtivas õigusväljas võhikuna kohtus õigust nõuda on liigagi naiivne...

Minu kohtukuludele summas ligemale 18700 krooni ja lisaks sadadele tuhandetele asjatult tasutud intressidele, tõmmati kohtute poolt legaalselt vesi lihtsalt peale!

Teie aga, kes Te loodate, et elate õigusriigis nimega Eesti Vabariik, võite seda endiselt naiivselt edasi uskuma jäädagi, kuniks seadusi rikkuvad kohtunikud, ükskord oma mahhinatsioonidega ka Teieni jõuavad ning hoidke põialt, et Teid Teie enda juba kord ostetud korterit, mingite salapäraste asjaolude tulemusena teistkordselt veel ära ostma ei sunnita või et Teie juba erastatud korterile "äkki" sellist õigusjärgset omanikku ei tekiks, kelle restitutsioonitaotlus "juhuslikult" üle 10 aasta sahtlisse "ära oli kadunud", nagu minule teadaolevalt 4 korterelamuga Tallinna Kesklinnas täpselt ka juhtus. Kuid nendest mastaapsematest mahhinatsioonidest kirjutan Teile teine kord...