kolmapäev, 29 juuli 2009 kell 09:10

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 28 ... Igaühel on õigus tervise kaitsele.
§ 41. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.

Järgides meie mittetäiuslikult demokraatlikku põhiseadust avaldan järgnevad lood ja loodan, et asjasse seotud isikud leiavad oma saatuses selle, mille nad teistele põhjustasid, karmavõlg ei kao, see tuleb varem või hiljem lunastada...

1. juhtum

Ma ei unusta kunagi, kuidas mu Isa vähki suri. Masendav on see, et teda isegi ei üritatudki ravida. Kõik algas Tallinna Tõnismäe Polikliinikust.
Hille Kärema, tema perearst (vabandan, aga ei saa teda doktoriks nimetadagi) , pani tema juurde vastuvõtule tulnud mehele, kes kolme kuuga oli kaotanud 20 kg oma kaalust, Tema kopsupilti uurides, esialgu diagnoosiks - kopsuvähk, tõmbas siis selle maha ja kirjutas uueks diagnoosiks - kopsupõletik ja pani taha küsimärgi. "Teil on kopsupõletik!", teatas ta ja andis retsepti mingi kasutu ravimi ostmiseks. Seega tegi ta ise endale illusiooni, et ehk on ikka haigus kergem, aga tegi seda kõhklemata Teise inimese saatuse arvelt. Kärema isegi ei konsulteerinud oma kahtluse korral arukamate kolleegidega, sest tema eneseuhkus oli ilmselt liiga kõrgel. Teda lihtsalt ei kõigutanudki see üks Inimelu. Alles kuu möödudes, kui Isa veel haigemaks jäi, sai Kärema aru, et oli vist ikkagi eksinud ja tegu polegi ikka kopsupõletukuga. Ta leidis, et ju on siis hoopis tuberkuloos?
Kivimäel piisas asjalikul tuberkuloosiarstil, DR Pullisaarel, vaid ühest pilgust, et suunata Isa onkoloogiasse.... Aga möödunud oli terve elutähtis kuu ja see kaotati olematut kopsupõletikku ravides! Rõhutan siinjuures seda, et kasvaja oli piisavalt väike, petmaks ära üht end arstiks nimetavat inimest

Ilmar Kuldkepp, keda peaks samuti arstiks nimetama, aga ma ei nimeta teda selleks, kostis Isat ja kopsupilti üle vaadates, et selge, tule siis 3 kuu pärast tagasi ... vaatame, kui kaugele vähk ka arenenud on! Isa küsimuse peale, et kas ma üldse elan niikaua, kehitas "Dr Mengele" vaid õlgu. Kui Isa koju tuli ja kui mina teda nähes küsisin, et mis haigus Sul siis on ja mis ravi määrati, sain juhtunut kuuldes oma elu esimese šoki. Olin siiamaani Eesti meditsiinisüsteemi uskunud, aga kahjuks ei olegi inimesed võimelised midagi halba meditsiinis toimuvast enne aru saama, kui see neid isiklikult puudutab!

Helistasin onkoloogiahaiglasse ja sain õnnekombel toru otsa Kuldkepa enda. Ta kinnitas, et tema otsus on selline ja ravi on mõttetu... ... ...! Olin nõutu, kuid teatasin, et mind tegelikult tema, võibolla ekslik arvamus ei huvitagi ja ma nõuan konsiiliumi. Kuldkepp oli kategooriliselt konsiiliumi vastu. Ta püüdis mulle selgitada konsiiliumi mõttetust ja arstide ülekoormust, kuid pärst pikka vaidlust ja selgitust, et konsiiliumi pole arstil keelata lihtsalt võimalik ja nüüd ei kamanda mu Isa elu üle enam mitte teie, vaid mina ning ma nõuan seda konsiiliumi! Kuldkepp määras pärast kellegi kolleegidega konsulteerimist lõpuks konsiiliumi mingi nädala pärast. Aga nädal oli jälle kadunud!!!

Kuna mul polnud sel perioodil autot, jooksin Hiiule teisest suunast tulles. Isa, kes sinna haigena ja kepi najal ise veel enne mind kohale komberdas, jäi koridoris istudes silma Kuldkepale. Viimasel jätkus veel ülbust sõneledagi surmaeelses stressis inimesega, heites Talle ette, et mida Sa siia konsiiliumisse ilmaasjata koperdab, Sulle õeldi, et mine koju ja oota... Surma ilmselt?!

Kogu loo point, mida on raske uskuda, aga Te ei peagi seda tegema, kui Teil niimoodi kergem elada on, on nüüd selles, et kui isa Tallinna Tuberkuloosihaiglas käis oli tal kopsupilt näpus ja DR. Pullisaar vaatas sedasama Tõnismäe Polikliinikus 5. veebruaril tehtud kopsupilti, mille alusel Ta onkoloogiasse saadeti. Ka Tallinna Onkoloogiahaiglasse tuli Ta kopsupildiga. Nagu ka seekord ja reeglina üldse lahkutakse raviasutusest, kui ravi pooleli, kõiki haiguslugusid arsti kätte jättes. Kuna Kuldkepp "kutsus" Ta 3 kuu pärast ju tagasi "end näitama", siis jäid kopsupildid kindlasti haigusloo vahele, sest Isa kindlalt neid koju ka ei toonud. Kui mu Isa 5 veebruaril, e. 2,5 kuud enne oma surma esmakordselt Tõnismäe Polikliinikusse läks, tehti Talle seal ka kopsupildid, mille Isa hiljem Onkoloogiahiglasse jättis. 26.03, kui Onkoloogias konsiilium toimus, küsiti Isalt kopsupilte. Olime mõlemad kindlad, et need jäid Kuldkepa kätte, kuid äkki olime fakti ees, et Tõnismäe Polikliinikus tehtud pildid on "ära kadunud". Tehti siis uued pildid, millest konsiilium loomulikult ka ka lähtus. Nende uute piltide järgi öeldi ka lõplik vastus - ravida ja lõigata on liiga hilja! Pakkusin konsiiliumile, et kui tasuta ravijärjekorrd on pikad või võimatud, olen nõus keemia- või kiirituseravi eest ka maksma. Kuid sellest keelduti. Küsisin ise selgitust, et aru saada, kus kopsuosas vähk asub ja jõudsin selgusele, et teine kops oli puutumata. Palusin ühe kopsu eemaldamist, kuid ka see olevat mõttetu! Lahkusin, nutumaik kurgus, tundes, et mulle on sügavale hinge sülitatud...
Mind hakkas aga vaevama küsimus, et milline oleks olnud vastus siis, kui vaatluse all oleksid 05.02, ehk 1 kuu ja 20 päeva varem tehtud pildid, kui Kuldkepp neid ära "POLEKS KAOTANUD"? Oli ju nagu ma eelnevalt rõhutasin see kasvaja nii väike, et Kärema seda lausa vaid kopsupõletikuks pidas. Kopsuvähi jaoks on aga ligi 2 kuud minu arust küllaltki pikk aeg, sest mingis staadiumis hakkab see väga kiiresti arenema.

Kui käes oli isa viimnepäev.
Ta vaene mees, vaevles valudes. Seda on väga raske külma südamega pealt vaadata ja ma helistasin kell 10.30 kiirabisse ja palusin teha Isale morfiinisüsti. Saabunud kiirabi tegi süsti, kuid õnnetuseks mõjuvad süstid vaid mõned tunnid ja samal päeval kell 15.30 vajas ta valudes piineldes uuesti süsti. Helistasin uuesti kiirabisse ja palusin teha Isale korduva süsti ja sain imestuseks teada, et kiirabi enam ei tulegi, sest korra juba käidi! Mul paluti homseni oodata ja siis perearsti poole pöörduda. Teatasin, et ma ei tee nalja, mu Isa ei näe enam homset ja tahan talle piinadeta surma, kuid sain ikkagi eitava vastuse! Palumine ei aidanud ja oma nime operaator ka öelda ei tahtnud. Kõne katkestati nahhaalselt... Helistasin uuesti ja teine operaator vastas, et kiirabi on juba teel ... ja see saabus kell 16.00. Kiirabibrigaadid olid tasemel ja see teine seletas mulle õnneks ja lõpuks ka seda, mille Kärema oli ütlemata ja korraldamata jätnud. Nimelt määratakse rasketele vähihaigetele hooldusõde, kes käib neid vajadusel süstimas. Miks mulle sellest alles isa surmapäeval, pealegi veel pühapäeval ja perearsti asemel alles teise kiirabibrigaadi poolt teatatakse, on küll mõistetamatu! Arst peaks ju olema niipalju arukas ja aru saama, et isasid/emasid ei maeta iga aasta/iga kuu ja inimene ei pea ise küsima, et mida ma kuu või kahe pärast tegema pean. Kogu selle tegevuskava peaks koostama ja koordineerima ikkagi perearst. Just sellest, vähekenegi patsiendiga arvestamisest, tema lähedastele ettenägelikult nõu andmise koha peal valitseb Eestis suur puudujääk. Käremat huvitas ilmselt vaid patsientide kiirem lahkumine tema kabinetist, et mitte selgitustele aega kulutada.
Kas see on rahapuudus, hoolimatus või arstie ületöötamisest tingitud masendus, depressioon või meie ühiskonnas sügavalt juurdunud pohhuism?

Isa suri sama päeva õhtul kell 9 minu käte vahel. Kärema ja tema õehooldusbrigaad pääsesid tänu vaikimisele tülikast süstimaskäimisest... Mu Isa suri kuu ja kolm päeva pärast konsiiliumi. Pärast Isa surma otsustasin selle onkoloogiahaiglas istuva mühaka - Kuldkepa ja ka teise Tõnismäe Polikliiniku „töötaja” Kärema vastu kohtusse hagi esitada.

Niipalju veel perearst Hille Käremast, et kui ma isa surma järel tema käest haiguslugu küsima läksin, keeldus ta mulle seda andmast. Ka keeldus ta tasumast isa lahkamise eest. Lõin käega. Kui ma Tallinna Keskhaiglas Isa lahkamise eest 1100 krooni tasusin, tegi raha vastu võttev med.töötaja imestusest suured silmad - Ta nägi esmakordselt, et keegi lahkamise eest ise tasub! Ilmselt oli nii ainult Hille Kärema patsientidel kombeks? Lahkamise tulemusena sain oma kahtlustele kinnitust. Operatsiooniga oleks vähi saanud eemaldada, sest teine kops oli vähist puutumata ja siirdeid mujale puudusid! Kuid kahjuks mu Isa ei üritatudki ei ravida ega vähki eemaldada, sest onkoloogiahaiglas polnud lihtsalt piisavalt kiiritusravi aparaate. Seda küll ei mainitud siis, siis oli see veel suur saladus, kuid kahjuks ununevad asjad, mida ennist varjati, inimeste lühikese mälu tõttu üsna pea ja seda tunnistati alles 2007 aastal, kui kampaania korras rahvalt Onkoloogiahaiglale kiiritusaparaatide jaoks raha paluti. Samal 2001, Isa surma aastal, kui haiglalal vajaliku arvu kiiritusaparaatide ostuks raha polnud, lahkus aasta lõpus haigekassa juhatusest Maris Jesse saades süüdimatult, kui mu mälu mind ei peta, lahkumiskompensatsiooniks 300 000 krooni! Mitu inimest oleks ellu jäänud selle kompensatsioonisumma suunamisel meditsiinisfääri, neidsamu kiiritusraviaparatuuri ostes, see jääb Maris Jesse südametunnistusele.

Kirjutasin politseisse avalduse, et arstide süüd või tegutsematust tuvastada. Tahtsin südamest selliseid hoolimatusi ja arstide poolset ülbitsemist vältida. Kuid kahjuks puuduvad meil Eestis meditsiiiniteadlikud politsei ja kohtutöötajad ja minu kaebus suunati kohtu asemel Sotsiaalministeeriumi Ravikvaliteedi Komisjoni. Nagu ma arvasingi tuli sealt selline vastus:

ARSTIABIKVALITEEDI EKSPERTKOMISJONI KOOSOLEKU PROTOKOLL nr 33.

[b]Osalejaid 14.
punkt 6. Arstlikku viga ei tehtud. Ravitaktika ja raviprotsessi läbiviimine vastas headele ravitavadele!...[/b]

Sellised on siis meil head ravitavad? Tänu sellistele "headele ja meil juurdunud" tavadele ei jõudnud minu avaldus sellest "filtrist" kaugemale. See komisjon filtreeris siis, nagu ma 2001a. uurisin ligi 90% avaldustest kohtuvastutusest lihtsalt eemale, laskmata tegelikel kohtumõistjatel - kohtunikel kohut mõista.
Olen seisukohal, et tõelises demokraatlikus ühiskonnas peetaks selliseid kohtuistungeid ikkagi kohtutes, kus kohtunikel oleks vastavalt vajadusele kas üks või koguni mitu meditsiinilist nõuandjat, aga otsuse, nõuandjate, hageja ja kostja vaidluse üle peaks tõeliselt demokraatlikus ühiskonnas tegema kogu loo kokkuvõtteks ikkagi kohtunik.

Uurisin TRÜ Arstiteaduskonnast komisjonis osalenud arstide õpinguperioode!
Neist 14 komisjoniliikmest, mille esimees oli Peeter Mardna, olid 2 Kuldkepa kursuskaaslased ja lõpetasid samal aastal ning 1 oli Käremaga samal ajal küll õppinud, kuid erinevatel kursustel.
Tänu sellisele ringkaitsele ja oma koolikamraadide katmisele komisjoni poolt, ei saagi ilmselt 90% juhtudest arste mitte millegi eest süüdi mõista. Haigekassade ja haiglate rohkearvulised direktorid on aga ilmselgelt erinevate parteide ja a/Sahkade suunata ja neid peale oma hiidpalga lihtsalt ei huvitagi see, mis meditsiinis tegelikult toimub!

Asja teeb huvitavaks veel seegi, et sedasama protokolli nr. 33 lugedes tuvastasin kahjuks alles nüüd, et seesama meie kodanike "heaolu eest seisev" Sotsiaalministeeriumi Ravikvaliteedikomisjon on analüüsinud vaid Hille Kärema käitumist ja andnud sellele õigusliku hinnangu. Kuigi olin põõrdunud politseisse palvega mõlema - ka Ilmar Kuldkepa tegevuse uurimiseks, otsustas ilmselt komisjon Kuldkepa asja lihtsalt läbi vaatamata jätta. Otseselt öeldes asja ei analüüsitudki ning summutati aru andmatagi... See, et ka Sotsiaalministeeriumis külma tehakse oli mulle täiesti ootustevastane. Saan aru, et olin siis veel lojaalselt sinisilmne, et oma kodumaa ja teda "teenivate" ametnike ostuseid otsustavamalt vaidlustada ning uskusin ja lootsin, et saan ehk mõnestki ametkonnast õiglust. Aga ma esitasin oma avalduse ju politseile ja et ka nemad Sotsiaalministeeriumi tünga ohvriks langesid ja selle pooleldi läbivaatamata protokolli vastuse põhjal kriminaalmenetluse lõpetasid, on küll HÄBI KOGU POLITSEI KAPSAAEDA!!!

"Lugupeetud tohtrid" said seega täiesti oma tegude eest vastutamata, süüdimatult ja segamatult haigekassa palgal oma asju teiste, ehk sadade inimeste elude hinnaga, edasi nokitseda!
Liiga palju on tema haigusloos neid "juhuslikke kokkulangevusi". Võite mõelda, mis tahes, aga mina oma hinges ja mõtetes arstide osalisest süüst, vassimisest ja hoolimatusest siin ei loobu!

Pöördusin mõned päevad pärast Isa surma aprillis 2001, Põhja Eesti Päästekeskuse poole just numbril 112 ülbitsenud operaatorite tegevusele hinnangu andmiseks. Pole just eriti hea väga sügavas mures kellegi, kellelt hoopis abi ootad, pilkealuseks olla ja poole lause pealt telefonis kinnist tooni kuulda!
Ootasin vastust, kuid juba möödus suvigi. Ma ei uskunud, et ka siin on selline ülbus ja ükskõiksus võimalik.
Ma olin naiivne, oodates numbril 112 töötavatelt operaatoritelt inimlikku käitumist, sest paistis, et kogu Päästeamet käitus täpselt samamoodi. Kahjuks jäetigi mu kirjale vastamata! See näis ilmselt Päästeametile tähtsusetuna... Ehk loodeti, et inimene lööb käega, kui tagasisidet ei saa?
Sügis 2001. Kirjutan uue pöördumise Päästekeskusse. 10. oktoobril saan ka vastuse, kus väidetavalt 5 korral (?? neljast oli mind kiirabi juba külastanud ja seda peaks küll heaks tulemuseks lugema ja viies kord, kui tulemata jäeti, oli neil siis juba mõõt täis saanud...
Meie, sel hetkel kohalolnute (õe, õelaste ja minu) teadvuses ja tegelikkuses oli kiirabi käinud ju tegelikult kokku vaid kaks korda! Milleks oli vaja sealgi valetada (mul on see vastus ka alles!)?
Mulle teatati, et kõik nende töötajad on „vastavalt” koolitatud. Kuigi arusaamatuks jäigi, kas tõesti koolitati "vastavalt" nii, nagu minuga siis ka käituti? Päästekeskus teatas, et täna on kõik päästekorraldajad kohustaud küsimise peale teatama ka oma eesnime. Ka anti mulle teada, et minuga ülbitsenud ja toru hargile visanud päästekorraldaja sai noomitada ja jäeti ilma aastalõpu tulemuspalgast. Lõpuks pidas Päästekeskus vajalikuks ka vabandada eelmisele kirjale vastamata jätmise eest!

Vähe sellest, et Kärema valetas, et lahkamist Haigekassa ei teosta, ta isegi ei suvatsenud mulle hiljem lahkamiseks kulunud summat kompenseerima, kuigi oli selleks kohustatud. Jah saan aru, oli ta mind ju "oma komisjonis" seljatanud ja võitjad kahjutasu ei maksa...

Ma ei saa aru ainult, miks peab meditsiini-, päästesüsteemis ametnike omavoli ja hoolimatuse kadalippudest läbi murdma? Kuna ilmselt enamus inimesi jätab paljud ametnikud ja nende halva käitumise ära karistamise sinnapaika või löövad inimesed aja ja lootuse puudumisel õigluse saavutamise asemel sootuks käega. Tänu sellele tegutsevad need hoolimatud ametnikud aastaid sama hoolimatult ja enesekeskselt oma tööga edasi...
Siit minu soovitus kõigile: Ärge looduge tõde otsimast ja kedagi, kes on vääralt või jultunult käitunud, karistamast, sest sellega annate talle vabad käed, loote karistamatuse tunde ja annate tuult tiibadesse samasugusteks käitumisteks edaspidigi. Kahjuks just niimoodi preagu vist kõik toimubki...

Minu Ema lugu:
Mustamäe Haiglasse satub minu Ema. Külastan teda haiglas ja näen, et WC-s valitseb tühjus - ei seepi, ei wc paberit, ei käterätti! Kõrval on võidunud, kohati auklikuks kulunud pabersilt: "Palun hügieenitarbed omal kodust kaasa võtta!"
Tõimegi siis Emale seepi, paberit jms. Kolm päeva hiljem saime teada, et Ta toimetati kaks korrust kõrgemale. Järgmise külastuse ajal avastasin jälle tühja wc koos kirjaga: "Palun...võtta". Mul läks hari turri, sammusin haigla 2-le korrusele, ekslesin lukustatud 4-5 erineva direktori (miks krt neid nii palju pidi olema, igal veel 60 tuh. kuupalk ka) ukse taga. Mingi kuuenda dire uks oli lahti, sisenesin koputades kabinetti ja küsisin, et kuhu haigla oma raha krt. paneb? Täpsustusele selgitasin olukorda. Ilmselt kõrgemas parteikoolis SAMPOLIIDIKS õppides ka valetamist õppinud kodanik vabandas, et soo, siis on ilmselt kõik otsa lõppenud, et küll asja kohe korda saab! Küsisin, et kas ta ka teab, millal need hügieenitarbed siis otsa lõppesid ja sama nahhaalselt vastas ta jälle, et ilmselt hiljuti, ehk tänagi, aga küll kohe uued pannakse! Kui ma talt küsisin, et miks siis igal korrusel korraga otsa on lõppenud, vastas ta, et ei, ta ei usu, et igal korrusel korraga otsa lõppevad, aga vb-olla on juhus, et juhtub noh! Küsisin, siis, et aga miks siis silt seinale on kleebitud, et palun tooge..., see pidavat olema ju hea, et operatiivselt inimestele teada anti ja informeeriti. Kui ma edasi küsisin, et kas need sildid kleebiti siis kahele korrusele sama operatiivselt, sain ka vastuseks, et ju siis. Hoidsin naeru ja meeletut viha tagasi. Lollide diredega küll edukalt majandamist loota pole! Käisin lagedale oma viimase argumendi, küsides, aga miks need sildid võidunud ja kulunud on, justkui kahe aasta eest kleebitud?! Dire tõusis seeläbi ilmselgelt ärritunult püsti, tahtes vist kabinetist plehku panna või kasvõi maa alla vajuda, kuid sügavale tema silmadesse vaadates püsis ta tänu silmsidele veel kahe jalaga maas, mõtles mitmed sekundid sügavalt näost kaame ja ütles et see pole nüüd küll võimalik, kohe kindlasti pole seeeeee võimlik!!! Palusin mehel kaasa tulla, et teen talle haigla peal, tema enda valdustes ekskursiooni, näeb ka oma haigla ära, aga ta keeldus sellest kategooriliselt ning maandus hirmuga oma pehmes direktoritoolis justkui hirmuga, et tirin teda vägisi kõrvupidi haigla peale "reaalset elu vaatama"!!! Soovisin talle head põrgus redutamist ja lõin ukse pauguga kinni!
Ma olin südamest löödud... Sellises haiglas, sellise suhtumise ja teadmatusega juhtide hoole alla olen usaldanud oma kõige kallima inimese - Ema elu! Õnneks oli too tohter seal vähemalt inimlik ja asjalik. Ka sanitar, kes ainsana terve korruse peale koondamislaine järel alles jäi vähemalt püüdis palehigis haigetega tegeleda ja seda mingi näruse miinimumpalga eest selle kuuest direst ühe, õllekõhuga rämps - kandiidofdirektori 60 tuh. kõrval! Südamlikud tänud vähemalt tollastele tohtritele ja sanitarile...
Minu kiindumus Eesti riiki langes pärast seda juhtumit roskakorisse...

Möödub mõni kuu. Minu Ema on taas haiglas. Pelgulinna sünnitusmaja haiglaosakonnas. Vaatama minnes teatab toter mulle nii juhuslikult, et täna on Emal vist minek...
Hea, et ma suutsin sellisest ootamatust teatest püsti jääda, aga järjekordne šokk oli minust võitu saanud! Täpsustasin, et kuidas siis? Tetati, et Ta on nii nõrk, et me ei suuda teda enam kuidagi aidata! Küsisin, aga kuidas Te teda siis aidata püüdsite? Arst jäi vait, pööras pilgu aknast välja ... ja tal polnudki tehtud võimalike "aitamiste" kohta midagi öelda! Küsisin, et miks ma ei näe oma Emal näiteks tilguteid? Arst paotas suunurgast, et nende haiglas neid pole ja neid peab tellima...?!?!?!
Ma tellisin siis, pakkusin teenustasugi "tigutite eest" mis peaksid haigekassa raha eest saadaval olema, kuid öeldi, et sellest pole kasu! Seepeale sain aru, et ka siin ei saa kamandada enam mu Ema elu üle mitte arst, vaid nüüdsest juba mina. Küsisin valge paberi ja palusin arstil kirja panna, mida ta on teinud inimese päästmiseks ja palusin alla kirjutada, et ta tegi kõik endast oleneva. Arst keeldus alla kirjutamast. Küll aga leiti kohe ka tilguti, mida ei pidanudki kusagilt tellima.

Ka sanitar, kes seal jälle vaid üksi terve korruse peale haigeid pidi kasima, sai valetamise eest koslepi.
Nimelt järmisel päeval kell 8.30 haiglasse tulles avastasin, et haigel ja jõuetul Inimesel on padjal kuivanud süljejäljed. Sanitarilt küsides, et mis kell ta tööle tuli ja teada saades, et kell 8 küsisin, et kas ta mu Ema lamatiste vältimiseks ka pööranud on? Ta noogutas ja teatas, et just pööras. Kuid uurisin, et kuidas siis sülg samal poolel kuhu ta "just pöörati" juba kuivanud on, poole tunniga? Sanitar läks seepeale endast pööraselt välja, hakkas hüsteeritsema ja karjus: MA EI JÕUA ÜKSI, MA TÕESTI OLEN ÜKSI, SIIN EI OLE ROHKEM SANITARE JA MA EI JAKSA KÕIKI TÕID NII KIIRESTI TEHA! Palusin vabandust, saades aru, et tegelikkuses oli süüdi ju üks järjekordne haigla paksu peerukõhuga direktor... kuid kahjuks oli jälle meditsiin kokku hoidnud sealt, kus seda jälle kõige vähem tuleks kokku hoida. Need krdi neetud haiglate ja haigekassa kümned kõrgepalgalised direktorid, et nad kunagi kõngeks...
Õnneks sain ma Ema kahe päeva pärast koju viia! Ta elas pärast seda veel neli kuud...

Teine juhtum: Mu Ema on endiselt väga haige. Perearst soovitab igaks juhuks onkoloogias ära käia.
On kesksuvi. Vean ema ratastoolis Hiiu Onkoloogiahaiglasse. Registratuuri järjekorras oodates saabub lõpuks ka meie kord. Küsin numbrit uuringuks või palun kasvõi raha eest kohe vastuvõtule pääseda. Tädi teeb suured silmad ja imestab, et mis kohe, meil on järjekord KOLM KUUD! Imestasin! Kuna meid ka raha eest (oli puhkuste aeg) vastu ei võetud, tahtsin tulema tulla, hinges meeletu viha, kuid põõrasin veel kannalt ringi ja küsisin, et kas onkoloogiaraviga võib niimoodi mängida ja venitada? Et kas tal nendele inimestele, kellest kolme kuu pärast enam paljudest haiglasse tulijaid pole, silmadesse pole häbi vaadata? Sain tädilt loomulikult kaitsesõimu kätte ja teada, et süüdistagu ja sõimaku ma haigla juhtkonda...
Võtsingi nõu kuulda. Helistasin ja haigla paearst DR. Orole. sain kohe kutse tulla kohale asja arutama. Viisakas vormis suheldes vangutas arst kolme kuulise ooteaja peale pead ja teatas, et üle 10 päeva neil ooteaega pole! Minu lugu ta ei uskunud, alla küsima ei tulnud, aga helistas registratuuri, küsis tädit nimepidi ja teatas, et jah kümme päeva on järjekord, pole häda siin midagi...

Veelkord Emast. Ta on voodihaigena kodus. Tema haigus on juba oma töö teinud, ta on nõrk, ei jaksa liigutadagi. Aga ta on külmetunud ja kõhib, kuigi ei suuda jõuetusest kõhatadagi. Üritan kiirabi kutsuda. Esimene küsimus, mis esitati, oli vanus ja diagnoos. Pärast vastuste saamist soovitati aspiriini anda, teatati, et kiirabi ei tule ja pandi toru hargile. Lihtsalt pandi, laskmata mul nägemistki öelda! Helistasin uuesti. Ka siis langes toru pärast minutilist vestlust, eitavalt hargile. Kolmandal vestlusel ei suutnud enam nendega inimeste keeles rääkida ja nõudsin körgendatud häälel kiirabi saabumist ja ka seda, et toru hargile ei visataks. Mind ühendati lõpuks ühe aspiriinitarga valvearstiga. Aspiriiniarst teatas rahus, et andke aga aspiriini ja soovis head paranemist, pannes toru muidugi poole sõna pealt taas hargile!
Helistasin neljas kord, ei tahetud enam vastu võtta. Ilmselt oli neil numbrimääraja ja mu kõnet peeti lihtsalt Spämmiks! Pärast pikka kutsumist sain uuesti ühenduse, kuid jälle ei saadetud kiirabi, ühendati jälle sellesama aspiiriiniarstiga ja jälle sain teada, et on olemas rohi, nimega aspiriin...
Viies kõne, läbi häda võeti jälle vastu. Küsisin, et kus nad asuvad, et mul on nüüd plaanis kohale tulla ja kiirabijuhil ise mokast haarates autorooli toppida! Asukohta ei õeldud, mine sa lolli tea, ehk tulebki! Alles siis pakuti mulle jälle vestlust valvearstiga. Palusin selle Aspiriiniarsti Lembitu, v.m ta nimi oli, asemel kedagi asjalikumat sinna nõu andma. Üllatuseks saingi, hoopis rahulikuma ja ärakuulavama meesterahva. Mind ära kuulates saatis Ta vaidlemata ja aspiriini olemasolust pajatamata, meile lõpuks ometi kiirabi. Vaatasin kella - minu esimese kõne alustamisest oli kulunud 24 minutit! Kiirabi saabudes tehti juba esimese minuti sees otsus, et asi on tõsine, tuleb haige hospitaliseerida...
Kas see on mingi hoolimatus või kokkuhoiu käsu täitmine, aga sellised inimesed, paljud neist, nagu seal 112 liinil töötavad võiksid küll praeguse koondamislainega koju jääda...

Uskumatu, et kõik see juhtus vaevalt pool aastat pärast Päästeametilt Ain Karafini poolt allakirjutatud vastust, mis puudutas minu Isa surmapäeval kiirabibrigaadide mitteilmumist ning kus minult isa juhtumi eest vabandust paluti ja ka teatati, et nende päästekorraldajad (ka 112 numbri operaatorid) on läbinud veel ka 100 000 krooni maksnud meditsiinialase täienduskoolituse! Asjatu kulutus, sellepärast on neil vist ka käsk - kiirabiautodede bensuraha säästmiseks...

Emast veel niipalju, et me ei hoidnud Teda mitte hooldushaiglas, kulutades kavalalt maksumaksja raha, vaid meil oli palgatud hooldaja, kes käis Ema juures 3 korda päevas ja haiglasse sattus ta aeg-ajalt, kui olukord mitu korda järsult halvenes.
Kui nüüd keegi hakkab targutama, et hooldanud siis ise Ema, kui nii väga armastad, siis ütlen juba ette, et kahjuks peab ka tööd tegema, aga ametliku hooldusõigusega Ema hooldajaks saades maksis riik nii tol 2002 aastal, kui ka käeoleval aastal, 300 krooni hooldustasu kuus. Kusjuures üheks oluliseks tingimuseks on kuni käeoleva ajani see, et mujal töötamine on keelatud! Eks istuge selle raha eest kodus ja hooldage oma lähedasi! Kui kellelgi kinnimakstud parteijüngrist targutajal peaks väga lähedane inimene haigeks jääma, siis ärge teda haiglasse viige, vaid laske tal rahus ja mitte mingitki abi pakkumata surra! Minu käitumist oma Ema abistamiseks ärge aga kõrvalt suunama hakake...

Veel üks lugu:
Olin ise kopsupõletikus. Palavik 41 ja ülegi. Ootasin perearsti, kes nagu tigu kusagilt teelehe alt teele asus, kuid kuidagi kohale ei tahtnud saabuda! Ilmselt suurest ärritusest oli mul tänu megapalavikule tagajärjeks kogu keha lihaste kramp - spasm. Kutsutud kiirabi uuris pikalt, et kes ma olen ja kas ma ikka tõesti vajan neid. Küll oli vaja vanust ja diagnoosi, küll veel midagi ja veel midagi, aga ma ei saanud enam liigutadagi, telefoni käes hoidmisest rääkimata. Mul oli juba raske hingatagi, aga ma pidin seletama, et olen veel, ehk vaid mõned hetked elus inimene, mitte automaatvastaja ega robot ning õpuks ometi küsiti ka aadressi. Mina muidugi lootsin, et kiirabi juba tuhiseb kusagil Mustamäe teel minu poole, aga nemad ju pole veel aadressigi küsinud! Õnneks polnud ma üksi ja juba räägiti minu eest, sest vastasel juhul oleksin ma toru lihtsalt lamades käestki juba pillanud!
Igatahes ei liikunud mu kehas enam midagi, peale silmade, huulte ja keele, isegi sõrmi ei saanud liigutada! Need olid krõnksus, nagu kipsi sisse mähitud. Ka hingamine oli juba nii raske, et ma ei suutnud eriti õhkugi kopsu tõmmata, olin juba hapnikuvaeguses ja ...ootasin juba oma surma. Mõtlesin, et kumb lihas nüüd enne krampi läheb, kas südame- või diafragmalihas, et kumb surm oleks parem, ilmselt mitte lämbumine, vaid südameseiskumine. Ootasin ja lootsin, et seiskuks see süda nüüd enne, kui hapnik päris otsa saab või ... jääks sellest olukorrast veel mingi ime läbi ellu...
Ma siis ootasin niimoodi, kell muudkui tiksus, aga ei surm ega ka kiirabi ei tahtnud mitte kimbki tulla... Hapnikupuudus ei süvenenud, kuid hingasin ilmselt vaid väikese osaga kopsust, mis krampis kõhulihaste tõttu oli kokku surutud ja õhupuudus painas endiselt. Kui Te soovite aru saada, mis tunne see oli, siis heitke mõne endast ca. 1/3 võrra raskema inimese alla ja lebage seal oma 10-15 minutit. U. 10 või enama minuti pärast liigutasin kogemata varbaid, siis sõrmi, siis tundsin, et on lootust ellu jääda, sest ka hingamine oli juba kergem ja siis sain pikkamööda oma liigesid liigutama hakata ja ka krampidest lahti. 20 minutit pärast helistamist, kui olin end juba istuli ajanud, helises uksekell. See oli kiirabibrigaad, kes TLN Südalinna eriti "operatiivselt" kohale oli jõudnud. Ma palusin neil nüüd järgmiste haigete juurde kiirustada, et need vähemalt ellu jääksid ja ei lasknud end läbigi vaadata. Teatasin, et isik kes teilt abi palus on kahjuks juba surnud, kehagi maha jahtunud ja elustaminegi mõttetu! Nii nad lahkusidki, veendudes, et minuga kõik korras on.
Masendav! Ma vajasin elus korra kiirabi, olles neile nii kättesaadavas kohas, pealinna südames, jäin ma sisuliselt tegelikult abist ilma, sest vaevalt mind keegi 20 minutit hiljem enam elustada oleks suutnud!
Tänud meie kohmakale direktoritekesksele meditsiinisüsteemile!Muide minu Ema ja Isa hauaplatsi kõrval on üle ligi 30 aastase mehe haud. See mees oli difteeriat põdedes ära lämbunud. Elas ka Tallinnas Lasnamäel. Ei julge mõeldagi, kui "operatiivselt" kiirabi mõnda maakolkasse kohale saabub

Olin ka ise kord Merimetsa Haiglas. Sellesama eelmise kopsupõletiku jätkuna ja juhtusin palatisse WC kõrval. Kuna palati uks oli lahti kuulsin, kuidas üks vene poiss ütles koridoris med õele: Tjtoja Zoja v.m ta nimi oligi, aga šasa pühkis käega tagumikku, kuna polnud wc paberit. Aga ta pesi käed pärast kraani all ära! Olin kuuldust löödud, sest teadsin, et WC-s pole tualettpaberit ja ka seepi polnud! Seega ka see šasa kätepesu oli olematu, nagu Indias, kus parema käega süüakse, aga vasakuga pühitakse ja siis kraani all, külma vee ja seebita ka parem mustaks hõõrutakse. WC paberit ja seepi müüdi kohalikus liikuvlavkas. Oli aasta 2002. Ei kujuta ette et oma laps peab haiglas käega tagumikku pühkima... aga see on meie poliitikute teene rahva vastu...

Mul oli kunagi perearst Tiina Jürgenson. Ma ei käinud ca 7 aastat arsti juures ja polnud tal hädagi uurida, et kus ma elan või mis teen. Siis jäin haigeks, kopsupõletikku (eelnev lugu), tuli küll koju, Mustamäelt Kesklinna, aga nagu ma järgmisel korral tema kabinetis olles mingist hunnikutest "kommerts tablettidest" keeldusin, mida ta mulle pähe tahtis määrida, nii teatas, et kobigu ma "oma kodukohta - Kesklinna" uut perearsti otsima, andis mu kaardi mulle kätte ja ütles hüvasti...
Käisin kaart näpus kolm perearstikeskust läbi, kõigil oli juba 2000 patsienti koos ja vastu mind kusagil ei võetud, küll aga vangutati pead, et kuidas küll niimoodi saab enne inimest ära saata, kui pole talle uut perearstigi määratud.
Nagu näha, olin Jürgensonile hea patsient, kuniks ravi ei vajanud, aga kui kord vajama hakkasin, leidis, et elan kaugel ja väldin tema "nõuandeid", ei ostnud ilmselt "šahna" määratud rohtusid. Rentaablust polnud, rohumüügi käivet polnud ja sain sõna otsese mõttes kinga, kui mõttetu nimekirja ummistaja...

Veel lugu meditsiinivalest: Minule ühe väga lähedase inimese 12.a. tütrel hakkas mitmed aastad tagasi, kui sel alal kuulus Maris Jesse veel haigekassas vägesid kamandas, varvas küüne alt mädanema. Tema Ema püüdis Lasnam. Polikliinikus kirurgi juurde pääseda, kuid kus sa sellega seal oli 2 nädalane järjekord. Ei aidanud ei see, et tegu on lapsega, ega ka Ema pisarad. Meeleheitel jooksis tüdruku Ema mööda linna koos lonkava lapsega teisi polikliinikuid otsima ja Kesklinna Polikliinikus vaatas kirurg lapse kohe aega kirja panemata ka üle, ning saatis pärast röntgenit lapse kiirkorras operatsioonile. Pärast varbaküüne eemaldamist teatas arst, et teil vedas, sest homme oleksime Teie lapsel küüne asemel varba maha võtnud!!!
Kui nõrdinud Ema mulle selle loo rääkis, ajas see ka minul eelnevatele kokkupuudetele arstidega tuginedes, jälle vere keema. Helistasin mitmeid kordi M.Jessele, kuid teda kätte ei saanudki. Nagu siniverelistele kohane pole neid kohal, on hõivatud, pole tulnud, on ära läinud, nõupidamisel ja lõpuks pole vastuvõtu aegagi... Teatasin siis sekretärile, et mulle nüüd aitab, helistagu "Haige Kassa" juhataja nüüd mulle tunni jooksu või tulen kahe pärast ise kohale aru nõudma ja andsin numbri. Ei möödunudki tundi, kui väga hõivatud ja lahkunud/tulemata või mida veel inimene helistaski! Küsisin, kuidas on sellised 2 nädalased järjekorrad võimalikud, kui inimesed selle ajaga juba maha surevad või kehaosadest ilma peavad jääma? Maris vaidles mulle vastu ja otsustas järjekorra pikkust kontrollida. Uuesti tagasi helistades teatas ta, et minu jutt ei vasta tõele (jälle?!), sest Punasel tänaval on kirurgias järjekord max. u. 2 või 3 päeva. Mingist 10-14 päevast ei saanud juttugi olla!
Seega on haiglates ja polikliinikutes kas varijärjekorrad, nagu ka onkoloogias kuulda oli või on nende üle kontrolli teostajad nii naiivsed, et pärast enese esitlemist soovitakse teada saada, kui pikad järjekorrad alluvatel ka on? Otse loomulikult tehakse neile kogu elu roosiliseks ja kohe on ka valed varnast võtta.
Aga seekord tänasin PR. Jesset, et ta leidis aega ühele nõrdinud selgituse nõudjale tänavalt ikkagi helistada, kuigi polikliinikute tööd ja mine tea, kui paljude vaiksemate inimeste varbaid see tulevikus ikkagi vist ei päästnud!

Uskumatu on see, et teid võidakse pidevalt lüpsta isegi seal, kust te seda isegi unes ette nähes oodata ei oska.
Kindlasti, nagu siin juba mainitudki, on rohkem, kui arstidepoolset hoolimatust ja ülbitsemist, selgelt näha just jällegi direktsiooni ja n.ö etturpersonali poolt, kes oma EGO-ga abivajajat ja arsti lihtsalt omavahel ilma suuremate kadalippudeta kokku ei taha viia. Muidugi on ka valges kitlis mittekusagile kõlbavaid isikuid, kel meeldib end arstiks nimetada ja kes juba teavad, et on avastautud rohi nimega aspiriin!!
Selliste etturpidurite töö koordineerimatus ja koolitamatus inimestega suhtlemisel, nende sallimatus on aga sügavalt riigijuhtide, sotsiaalministeeriumi valgekraede ja haiglajuhtide suutmatus ja soovimatus asjaga korralkikult tegeleda ja kogu süsteem õlitatult tööle rakendada.

Samas olen kohanud väga paljusid häid ja südamlikke arste. Loodan et arstid tunnevad oma töömeetoditest, keda kuhu on liigitatud ja need head arstid minu peale viha ei pea...

Minult on pärast eelnevate lugude avaldamist küsitud, et kas selliste läbielamiste/kogemuste põhjal saab siis üldse hingelt terveks jääda? Ärge veel unustage, et ega meil pole ju probleeme mitte ainult meditsiinisfääris. Kõik kokkupuuted riigiaparatšikute ja parteinomenklatuuriga, kes täpselt samast süsteemist sünnitatud on, teevadki hinge samamoodi haigeks!
Aga ju on see arstide ringkaitse juba alateadvuses, e ülikoolis arstiametit õppides kõigile sisse programmeeritud.

Tore meditsiin, seegi võiks olla üks meie Eesti Nokia kandidaatidest...

Tahan teile veelkord meelde tuletada, et kui Te pole sarnaseid olukordi ise läbi elanud, ärge kippuge sel teemal minu tegemiste vastu sõna võtma, sest kunagi saabub aeg, kui olete isegi täpselt samasuguses olukorras ja peate just kahjuks siis hakkama ka oma sõnu sööma, solvangut Te siis enam aga tagasi võtta ei saa...