laupäev, 18 juuli 2009 kell 02:45

E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

....väljavõte Manifest kõigile Eestimaa rahvastele
EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU
24. veebr. 1918. a.

Kes kaitseks omanikku ja vaikivat oinakarja jõhkrate esimeeste eest?
Kust leida kodu, kus kord ja õigus valitseks?

Kuidas minust sai antianarhist!

Eellood:
Mind ajendas seda juttu kirjutama kauaaegne okas, mis minu hinge kümneid
aastaid on piinanud. Kuna valisin oma igapäevatööks kinnisvaraga askeldamise, siis olen sunnitud kokku puutuma ka selliste kodanikega, kes tegelevad minu kinnisvara haldamisega. Võin käe südamele panna ja öelda, et 90% minu kogemustest nendega suhtlemisel ei vääri heaga sõnaga meenutamist. Ka preagu, mil pean läbi saama 7 erineva haldajaga, pole mul haldajate kohta kiidusõnu kahjuks eriti öelda. Kui vanasti koorisid elanikke AS Elumaja, Ehitajate EEV jm. sarnased toredad ja enesekesksed haldusfirmad, kus pahatihti ei lastud erinevatel ettekäänetel inimestel erastamisavaldusigi esitada ja tagajärjeks oli elaniku korteriomandist ilmajäämine. Suuremad haldusfirmad ei lasknud näiteks ühistutel rahumeeli haldamist üle võtta, leides ikka mingi venitamistaktika, tekitades mingeid „vanu remondivõlgu”, et maja negatiivse bilansiga (võlgades) käest anda ja näiteks esitati vahel juba ühistu poolse haldamise ajal, eelmise poole kuu eest, mil maja üleminek ühistu haldusesse toimus, täisarveid! Pole harvad juhud, kus katkine pööninguaken kohaliku prügikasti tagant, kapi küljest koogitud vineeritükiga kinni löödi ja Minu Vara majale selle”töö eest” kõigest 2000 kroonise remondiarve esitas. See oli siis, aastal 2001, Sitsi 7 asuvas elamus.
Ka endised LOV-id ei hiilanud oma aadete õigluse poolest. Näiteks oli Lasmanäe LOV-l hädasti vaja välja tõsta perekonda, kes pärast kohtuotsuse väljakuulutamist oma üürivõla minu abiga tasus. Linnaosa tollane asevanem Pettai, kes õnneks mõned aastad hiljem oma koha ühe äfääriga vanglas leidis, sõnul oli korterit vaja teistel inimestel, kuid miks neil siis seda rohkem vaja oli, kui sellel eelmisel, kes seal aastaid elanud oli ja selle eest enam võlgu polnud, sellele vastata ei suvatsenud! Polnud vajagi, teadsin korruptsiooni olemusest juba siiski!
Ka nüüd kahjuks, ei tea ma kunagi, kas pean iga ühistu arve üle kontrollima või suudan ma juhatust pimesi usaldada? Miks pean ma näiteks 2 aastat paluma, et ühistu tilkuva katuse ära parandaks, miks mulle minu enda maja haldamise ülevõtmisel TVLF Majahoolduselt esialgu minu ettemaks tagasi maksti ja 2 aastat hiljem, nüüd juba pankrotistunud AS Kreeta mult ligi 2000 kroonist üürivõlga „mingitest ammustest aegadest” välja nõudma hakkas? Sisuliselt nõuti võlga, mis ettemaksuna enne just tagastati! Ma ei tea, miks aastaid tagasi Virmalise 5 KÜ-s 1000 krooni kaupa, puutumatu reservi jaoks raha korjati, kuid juba 3 kuud hiljem polnud ühsitu arvel vajalikust „puutumatust” 60 000 kroonisest stabilisatsioonifondist enamust enam olemaski (ma olin siis ainus, kes selle arve ühistupoolse põhjendamatuse tõttu tasumata jätsin). Mulle selle raha kadumise kohta tol ajal selgitust ei antud, kuid otsustati igaks juhuks minu käest selle 1000 kroonise reservfondi sissemaksu nõudmisest loobuda?!. Ju oli seda lihtsam teha, kui raha kadumise kohta pangaarvelt aru anda.
Näiteks suutis ühe Lasnamäel asuva garaažikoperatiivi esimees juba 1998 aastal miljoni krooniga garaažiühistule külma teha, pakkus revidendile 40000 kroonist altkäemaksu, „korras” aastaaruande kinnitamise eest, kuid see aus revident avalikustas pettuse ootamatult esimehele garaažiühistu üldkoosolekul. Esimees küll kukkus valusalt karjääriredelil, kuid jalutas hiljem tähtsa näoga vabaduses edasi...
Männikul, ühe ühiselamu KÜ juhatuse esimees pakkus mulle aastaid tagasi minu poolt värskelt ostetud korteril lasuva 16 000 kroonise üürivõla, mille ma müüjalt üle võtsin, ilma tšekita tasudes „väiksemaks ümardamist” ja Koplis smungeldas esimees ühe esikus asuva üldkasutatava ruumi kellegile „majanaabrile” kümnekonna koridoriakna vahetuse (loe kopikate) eest selle ruumi tegelikku maksumust arvestades. Kuigi kõik see toimus
vaikimisi, ei soovi ma kahe viimase ühistu nime avalikustada.
Meenutan juhtumist mõne aasta eest, kus Kotka 1 esimees omale elanikelt sularahas ja tšekkideta üüriraha korjas ja selle eest omale maja ehitama otsustas hakata. Tagajärjeks oli majal ca 600 000 kroonine võlg sooja ja energiatarnijatele ja sokk majaelanikele!
Karistus, mis esimehele minu teada määrati, oli naeruväärne, koos raha tagastamise nõudega. Kuid tagastada saab vaid seda, mis olemas on, olematu tagasi tasumiseks võib aga terve igaviku võtta!

Need olid mõned käputäied, meenutustest, mis kohe unepealt keelele tulid, kuid on veel ühistuid, mis on ületanud kõik inimlikkuse taluvuse piirid! Neid toredaid ühistuid asub Vikerlase, Ümera, Võistluse, Sõle tänaval ja Läänemere teel, neid on sadu, aga me ei tea nendest. Kahjuks veel ei tea, kuid see on vaid aja küsimus!
Järgnevas loos on tegu on väga heas asukohas majaga, Tallinna kesklinnas Mere pst 8A. Ma olen hakanud aru saama, et siinses majas on võim ja rahaahnus inimväärikuse suurimad surmajad ja sündmused, mis siin on toimunud pole midagi muud, kui selle loo pealkiri - Ühistuanarhia! Avalikustan selles majas toimuva...

Mere pst 8A

Ma soetasin Mere Pst 8A majja pisikese kööktoa tüüpi korteri 2000 aastal. Olin väga vaimustuses sellest 3,8m kõrguste lagedega ja 1m paksuste seintega tsaariaegsest kivimajast, kuid minu vaimustus majast kadus 2002 aastal koos KÜ vana juhatuse vahetusega. Kuna eelmise juhatuse liikmed müüsid peaaegu koos oma korterid, pakkusid end maja juhtima uuselanikud, paar Katrin Enno ja Jüri Kongas. Kuna Enno on Avatud Eesti Fondis Balti Ameerika Partnerlusprogrammi personalidirektori ametikohal, oleks ju tema juhatusse tulek igati tervitatav, aga paraku nii ei läinud, sest tal on ka teine, palju varjatum ja tundmatum külg.
Õnnetuseks tegi aga lahkunud juhatus põlenud ja räämas koridoride remondiks vajaliku raha saamiseks just enne oma korterite mahamüümist, ühistuliikmete vahelise enampakkumise, kus müüdi maha üks kolmandal korrusel asuv 14.7 m” suurune, kasutuna seisnud ühisköök. Tegin suurima – 78 000 kroonise pakkumise ja sain ühistu liikmetelt lubaduse, see tehing notari juures ära võrmistada! Oleksin siis sama raha eest saanud sel, 2001 aastal osta ka 1 toalise korteri Lanamäele, kuid ostustasin selle köögi kasuks. Sain seega endale veel teisegi ruumi – toakese sellesse unikaalsesse majja. Minu poolt tasutud raha eest remonditi küll kolme korruse koridorid, kuid ühistu liikmed olid tänu uue juhatuse (Enno, Kongas) agitatsioonile loobunud oma notarisse tuleku lubadusest, et kaasomandis olev tuba korrektselt ja vastavalt lubadusele ka ära vormistada!
Uus KÜ juhatus hoidus juba alguses minuga suhtlemast. Ma arvan, et selle põhjuseks oli minu liigne huvi maja käekäigu ja ühistu rahaliste vahendite vastu. Ühistutes kehtib aga reegel: tunned vähem huvi, oled sõber, tunned liiga palju, muutud vaenlaseks! Kui ma aga oma 15m2 toale üsna varsti 100-350 krooniseid veearveid saama hakkasin, ajal, mil 1m3 vett veel 10 krooni maksis, otsustasin omalegi veemõõtja paigaldada. Kummalisel kombel ei saanud ma selliseid arveid vana juhatuse aegu?! Kuna ühistu mulle paigaldaja ja plommija kohta, ka minu kirjaliku küsimuse korral infot ei andnud, otsustasin selle ise paika panna ja ise ka plommija leida. Ka see ei aidanud, sest veemõõtja paigaldusestsest 8 kuud hiljem sain teada, et paigaldusakt on „vigases eesti keeles” ja seega „kõlbmatu”. Oli vaja ju lihtsalt vajadus leida põhjus, et ainus oinas, kellele veekao kulusid pähe määrida, ikka alles jääks! Nii sai kõik need veekaod ikka endiselt ju minu kraesse kanda! Kuna ma hakkasin nõudma vee ümberarvestust, siis oli see KÜ juhatusele ilmselt juba liig. Minuga suhtlemine lõpetati hoopis! Minuga keelduti ka telefoni teel suhtlemast. Kord õhtul esimehele ukse taha minnes, löödi mul uks nina eest kinni. KÜ esimees, ei saa siikohal teda härraks nimetada, Jüri Kongas ähvardas jõudu tarvitada, kui ma neid veel „tülitama” tulen. Uks suleti pauguga, nina ees ja poole sõna pealt ja takkatipuks tuli „kahjuks küll” juba minu lahkudes ka politsei, kes juhatuse poolt minu „ohjeldamiseks” välja oli kutsutud!
Ma ei teinud ka muidugi tänu sellele kõige õigemat valikut, kuna loobusin protestiks isoleerituse ja arvete ümberarvestamisest loobumise tõttu, üüri tasumast. Aga mul polnudki võimalik kõiki arveid tasuda, sest ühistu oli mulle esitanud samade perioodide eest erineva summaga arveid, mille tõttu isegi Julianus Inkasso ühistupoolse inkassonõude minu vastu tagasi saatis! Kui mind takkatipuks enam ka ühistu koosolekutele ei kutsutud, otsustasin ühistu juhatusega suhteid parandada ja vaidlustele mingidki lahendused leida. Ma koostasin neile 15-st mind ühistu käekäiku huvitavast küsimusest koosneva küsimustiku ja lahendusettepaneku ja lubasin vastuste saamisel jälle hakata üüri tasuma, kuid ühistu juhatus otsustas, et omades teisteltliikmetelt 6 volikirja, tehti salajane erakorraline koosolek ja kvoorum otsustas mind, kui ühistusse „sobimatut” seltsimeest sundvõõrandamise teel majast välja kolima sundida! Minu kirjale vastamisest muidugi loobuti.
Minu üllatuseks rahuldati alles Tallinna Ringkonnakohtus 4000 kroonise võla tõttu ühistu sundvõõrandamistaotlus minu teise korruse toa sundmüügiks (ts. asi nr. 2-05-1658). Kui riigikohus asja uuesti ringkonnakohtusse suunas ja minu endine advokaat, kelle nime ma mainida ei soovi, mulle vaid ühistupoolseid ahistavaid ettepanekuid kompromissina vastu võtta soovitas ja istungil suurema osas vaid kas midagi mõttetut mulises või üleüldse vaikis, oskas mulle vaid iga kuu uusi ca 3200 krooniseid arveid edastada. Kuna mulle nende arvete leiutamise ettekääne, toimikuga taastutvumine ja nii kolmel kuul järjest, väljapressimisena tundus, jätkasin kohtuteed omapäi. Kummaline, et advokaat soovitas mulle alandavat kompromissi isegi siis, kui Riigikohus ühistu soovi liiga ambitsioonikaks oli tituleerinud. Kui Ringkonnakohtust vaidlus edasi (tagasi) Harju Maakohtusse suunati, nõudis kohtunik ühistult 0.7m2 enamvõetud pinna eest arvestatud summade ümberarvestust, kuna vastavalt 2002. aastal majas toimunud inventariseerimisele osutus minu teisel korrusel ja minu omanduses olev eluruum 0,7m2 võrra väiksemaks, juhatuse liikme Enno oma aga ligi 7m2 suuremaks, seda tänu illegaalselt hõivatud köögile. Tänu nii suurele ülepinnale, jäi see inventariseerimine juhatuse poolt vaid paberile ja seega ka legaliseerimata ning juhatus jätkab kuni käesoleva ajani selle, neljandal korrusel asuva toa kasutamist, ülepinna eest raha tasumata. See tuba asub otse minu poolt ostetud, komandal korrusel asuva köögi peal, Ühistu esitaski vastavalt Harju Maakohtule nõudmisele ümberarvestuse, väites, et on minule esitatud arvetel kõik arved 0,7 m2 võrra väiksemaks ümber arvestanud. Minu mitmetunnise töö tulemusena neid ümberarvestusi kontrollides, avastasin, et ümberarvestused olid tegelikkuses tehtud vaid 60% ulatuses ja 40% olid jäetud lihtsalt tegemata. Ju nad lootsid naiivselt minu ebakompetentsusele.
Kui lõpuks teistkordselt Harju Maakohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus ühistupoolsed sundvõõrandamistaotlused rahuldamata jäeti, lõppes ka kolme aasta pikkune kohtutee ja ühistupoolne invasioon minu omandile. Olen hämmingus, kui rahulikult külma südame ja ükskõiksusega teised ühistuliikmed, kellest üks koguni Eesti Suursaadik Austraalias M. Tohver, seda kõike sündida lasid ja seda veel ka nüüd teha lasevad.
Paralleelselt andsin minagi 2005. aastal sisse omapoolse hagi, kolmandal korrusel asuva köögiruumi eest tasutud 78000 krooni tagasisaamiseks, sest mingit lahendust selle vormistamiseks ei paistnud, küll aga ähvardas tänu muutund võlaõigusseadusele minu rahanõuet aegumine (ts. asi nr. 2-05-1970). Ka siin kohtus väitis Kongas, et pole minu poolt tasutud rahast midagi kuulnudki ja et koridorid on „valesti” remonditud ning kui selle raha eest üldse remont tehtigi, siis on selle ümbertegemine KÜ-le veel kulukam ettevõtmine, kui oleks olnud selle tegemata jätmine. Nende koridoride remondi tegid muuseas majaelanikud ise, koopereerudes korruste kaupa ja ise töömehi palgates ja remondi sisu üle ostustades. Antud kohtulugu päädis „vaid” Ringkonnakohtus. Kokku 61000 krooni mõttetust kulutamisest kohtutes 4000 kroonise veevõla kättesaamiseks ja ahnest põikpäisusest mõttetusest kellegi vara omale kantida, pole ühistu juhatus aga kahjuks tänase päevani midagi õppinud.
Ma ei teagi, kuidas nendega käituda, sest minu „välja söömiseks” on Katrin Enno ja Jüri Kongas kasutanud väga väärituid samme.
2005 aastal teatati narkopolitseile, et minu teise korruse toas on „kanepikasvandus” Teatele järgnes minu Politseisse kutsumine eluruumi läbiotsimine. Politsei küll hiljem vabandas, aga KÜ juhatus loomulikult mitte...
Minu poolt enampakkumisel 78 000 krooniga soetatud kolmanda korruse köögile kleebiti aga mitmeid kordi räigelt, raskesti eemaldatava liimiga silte: PALUN VABASTADA JALAMAID EBASEDUSLIKULT HÕIVATUD ELURUUM! Raha tagastamisest polnud muuseas juttugi ja uue värskelt paigaldatud raudukse uksevärvi rikkumine polnud siinjuures takistuseks! Kuniks ühel päeval keerati kruvidega kinni 3 korruse üldkasutatava WC uks! Minu küsimuse peale, miks seda tehti, sain ma vastuseks teada, et mul pole wc kasutamise lepingut (SMS on mul alles)!!! Küsimuse peale, et miks seda veel sõlmida on vaja ja kelle initsiatiivil seda peaks siis tegema, sellele Kongase poolt vastust enam ei järgnenud, kuid minu poolt sai WC uuesti “avatud” ja suured kruviaugud uuel WC uksel meenutavad seda seika tänapäevani! Lõpuks korraldati WC-s “avarii” ja keerati seetõttu vesi kinni!!! Lihtsalt keerati kinni vesi wc-s, mida peale minu veel üks perekond kasutas! Päris pikka aega tuli seda wc-d ämbriga külastada, sest KÜ juhatus ei pidanud vajalikuks seda parandadagi!
Kord 2007 aasta kevadel ”külastas” mind minu kolmanda korruse toas remondi tegemise ajal kolmeliikmeline K - komando meeskond, kes oli saanud esimehe poolt edastatud teate, „sissemurmisest” ühistu ruumidesse kolmandal korrusel. Olles valmis „sissetungijat” teolt tabama saadeti minu "tabamiseks" politsei mustades mundrites eliitrühm! Käimasoleva kohtuasja ajendil, mille olemasolust Jüri Kongas politsei ees küll valelikut eitas, loobus K- komando pärast minu advokaadile helistamist ja tsiviilasja numbri kirjapanekut, asjasse sekkumast ja mul jäid käed raudu panemata.
Kuid sellega lugu veel ei lõppenud ja siis leiutati uued ettekäänded minu ahistamiseks. Minu teisel korrusel, ametlikus omanduses oleva toa kõrval elavad naabrid, kes on ka ühistu revidendid ja "ausalt" kogu mängu kaasa mänginud ja KÜ rahaliikumisi varjanud, "avastasid", et minu poolt ostetud köögist, mis asus otse minu ametliku toa peal, lekib vesi korrus allapoole, seega minu alumise toa naabrusesse, mitte lihtsamat, füüsikaseadusi järgides ja vertikaalselt teed pidi otse alla läbi puitlaudadest vahelae, minu elamisse, vaid eirates gravitatsiooniseadusi, horisontaalselt läbi 1 m paksuse paekivimüüri(!) ja sellest veel 3 m eemalegi, ruumi teises seinas asuvasse voolumõõtjasse. Alles voolumõõtjani jõudes hakkas naabrite väitel vesi lõpuks ka gravitasioonijõu mõjul otse voolumõõtjasse valguma. Kummalisel kombel ei tekitanud see füüsikaseadusi eirav vesi isegi lühist seal voolumõõtjas. Kahjuks ei lekkinudki see vesi läbi laudvahelae otse minu all asuvasse korterisse!
Nüüd saan ma aru, et vea tegin ma juba uue juhatusega esmakordselt kohtudes, sest andsin mõista, et soovin võimaluse korral soetada osa kunagi müüdavast ca 200m2 suurusest pööningust, mida ka maja viimasel korrusel, pööningu all elavad Katrin Enno ja Jüri Kongas hoopis omale, küll aga vaid poole hinnaga osta tahtsid. Ühel koosolekul, kus pööningu müük päevakorras oli panin ma sellele enne eelmise müügitehingu - minule köögi müügi lõpuleviimist, veto peale. Ilmselt just tänu sellele oleks olnud KÜ-le ju selline, minu ametlikku elamispinda maja teisel korrusel sundvõõrandama kohustav kohtulahend või inimese vabatahtliku ärakolimiseni „viimine”, ainsaks õlekõrreks pööningu ärastamise segamatuks toimimiseks.
Ühtäkki leidis Jüri Kongas, et minu poolt üürnikele rendile antud ruum toob mulle ikkagi raha sisse ning seeläbi saan ma ju ehk advokaate palgata ja end KÜ anarhia vastu kohtus kaitstagi ja ta käskis kojamehel wc „rikki lasta” ja lõpuks korraldati kolmanda korruse ühiswc-s “avarii” ning keerati seetõttu vesi kinni!!! Lihtsalt keerati kinni vesi wc-s, mida peale minu veel üks perekond kasutas! Päris pikka aega tuli seda wc-d ämbriga külastada. Vaatamata minu korduvatele pöördumistele J. Kongase poole, ei toimunud seal mingitki remonttööd, sest KÜ juhatus ei pidanud vajalikuks seda parandadagi, kuniks ma ühel päeval otsustasin ise siis selle wc poti paagi oma raha eest korda teha. See ponud nagu lähemal uurimisel selgus mitte „rikki läinud” vaid sealt paagi alt oli lausa ära ära murtud plastvindiga kinnitusots. Kinnituseks veel niipalju, et lukus on nii maja välisuks, kolmanda korruse koridori ja ka wc uks ja seega võõraid käsi seal kindlasti mängus polnud!
Jälle, kui juba uued üürnikud olid minu kööki kolinud, otsustas seekord Jüri Kongas, et „aitab naljast” ja võttis kolmanda korruse kööktoast hoopis voolu välja! Olin ise sel hetkel Torinos Ju-Jutsu EM võistlustel ja veel enne, kui matile võitlema pidin minema, olin kohustatud sõpradele mõned kõned tegema, et üürnik korrus altpoolt asuvast toast vähemalt pikendusjuhtmegagi voolu saaks.
Jälginud mitmeid päevi õuest toas ikkagi imeväel põlevat tulukest, asus Kongas lõpuks üürnikku vooluvarguses süüdistama. Kui ma talle teatasin, et vool tuleb minu alumise toa voolumõõtjat läbides, tembeldati mind ikkagi valelikuks vooluvargaks, sest nii pidi see lihtsalt „majavalitseja” autoriteedi säilitamiseks ja minu mahategemiseks, kõigile teadmiseks olema. Villand kadedusest, võttis KÜ esimees Kongas lõpuks välja ühiskasutuses olevast WC-st poti, jättes põrandasse vaid avatud ja haisva kanalisatsiooniaugu, lootes sel moel minu üürnikest vabaneda?! Küsimusele, miks nii tehti, vastas ta et tema ei tea asjast küll midagi, et ju on vargad käinud ja tema tahaks hoopis minult küsida, kuhu see pott kadus. Huvitav, et ka seekord olid nii välisuks, kolmanda korruse koridori- ja wcuks olid lukus ja muukimisjälgedeta!
Kui ma kord Kongasele ütlesin, et soovin kohe ja koos temaga keldrisse minna, keldri vahekäigus lebavat „kadunud” wc potti vaatama minna, oli ta sellele loomulikult kategooriliselt vastu, reetes oma käitumisega enda osaluse selles häbematus teos. Pääs ühiskasutuses olevale pööningule ja keldrisse on minule aga loomulikult tõkestatud, sest mulle lihtsalt pole selle juhatuse väitel võtit ette nähtudki!
Polnud sellise türanni tegemised aga eriti nutikad, sest ka nüüd leidsin esimehe anarhia vastu lahendi ning ma suunasin oma kolmanda korruse üürniku teise korruse ühiskasutuses olevasse wc-sse. Seda oli ohutum kasutada, sest seda kasutasid veel isikud, kes tavaliselt esimehele sõnagi lausumata kuuletusid ning tõenäosus, et sealtki „vargad poti pihta panevad” või midagi paagis iseenesest ära murdub, lähenes nullile.
Ühel päeval, kui mu kolmanda korruse tuppa uus üürnik just sisse kolimas oli, tõkestas Kongas tema tee otse trepikojas, pressis talt välja sõlmitud üürilepingu ja lubaduse, et leping tühistatakse ning üürnik lahkub hommikul „ühistule kuuluvast” ruumist tingimusteta. Kongas, kes polnud ühistu nimel mulle selle toa eest rahagi tagastanud, pidas seda tuba mitte kaasomanike, vaid ühistu, ehk seega ilmselt enda omaks!
Juba järgmisel hommikul, samal päeval, kui pidi ilmuma eelpoolmainitud kohtuotsus minu teise korruse toa sundvõõrandamisest, koputas ta kell 8 hommikul sellesama Aivarist üürniku uksele ning palus hakata kohvreid pakkima. Juhin Teie tähelepanu sellele, kui jultunult võib üks esimees peremehetseda ja sekkuda teiste isikute omanduses elavate üürnike ja eluruumi valdaja suhetesse ja olla otsustajaks, kas lubada või keelata omanikul oma toa kasutamine ja üürileandmine. Tahaks siinkohal öelda, kuidas selliseid „inimesi” nimetatakse, aga jätan selliste sõnade kasutamise, sellele, kellel see rohkem veres on – Kongasele! Kahjuks sai sel korral esimees näpust võtta, sest otsust ju sundvõõrandamise kohta ei tehtudki... Ilmselt oli ta pärast kolmeaastast kohtumaratoni selle otsuses ikkagi nii pettunud, et saabus teistkordselt Ringkonnakohtusse appelleerides (juba 6 astme kohtusse) lõpuks ka isiklikult esmakordselt ka kohtuistungile. Loomulikult koos advokaadiga, et ikka minu sobimatusest temaga ühes majas elada kohut paremini veenda...
Ka see, et minu korterisse vähemalt üks üürnik alles jäi, ei meeldind Kongasele. Kuna talle, Mere pst 8a KÜ esimehele meeldib niiväga kõikjal niite tõmmata, nimetades end koguni selle maja VALITSEJAKS, siis käib kogu elektrimajandus seal ikka veel vaid ühistu – st. tema vahendusel. Kasutades ära seda suurepärst võimalust, tungisid KÜ juhatuse liikmed - Kongas ja Enno koos kellegi AS Tera elektrikuga, minu omanduses olevasse teise korruse korterisse. Üürnikult luba küsimata ja teda ukselt tuppa tõugates, pildistasid nad koos AS Tera esindaja - Kalev Mitt´iga minu omanduses olevast toast ülesse suunduvat pikendusjuhet. Üürnik, Aivar Paas, kes mulle ise algul šokeeritult helistades nahhaalsest sissetungist kaebas ning koguni politseile selle kohta avalduse tegi, loobus hiljem, ilmselt suurte manipulaatorioskustega esimehe survel avaldusest ja korterisse sissetungimise faktist!
Eelnevale tuginedes, väljastas KÜ mulle kirjaliku ultimaatumi, milles teatati, et tuginedes minu ebaseadusliku pikendusjuhtme ja elektriboileri olemasolule minu ruumides, pidevalt maja peakilbis „ülepinge” tekkivat ja maja, just minu tõttu korduvalt elektrita olevat jäänud... Mulle anti „ebaseaduslike” esemete kõrvaldamiseks mingi nädala jagu aega! Tore küll, aga miks kõik teised, kes majas tsentraalse sooja vee puudumise tõttu boilerit kasutavad, seda teha tohivad? Samuti on igas korteris seal majas olemas vähemalt üks pikendusjuhe ja mis kõige tähtsam, aga millele esimees muidugi tähelepanugi pöörama ei vaevunudki, on 3kw elektrikeris, mis palju rohkem ülepinget tekitab ja tema elukaaslasest juhatuse liikme poolt illegaalselt hõivatud ja siiamaani ühisomandis olevasse kööki illegaalselt ja projektita ehitatud saunaruumi paigaldatud on. Ma muidugi eeldan, et need „ülepinged” tekkisid Kongase käsul ja koristaja poolt maja elektrikirlbi pealüliti nupuga mängimisel. Kirjutasin asja uurimiseks AS-i Tera ja sain sealt hämmelduseks ka vastuse, kus oli selgelt kirjas minult voolu väljavõtmise põhjus: vastavalt Elektriohutusseaduse §§5; 16; 17; 18 ja ka §47(informatsioonina) ja standarditele. Standardeid Teil ilmselt nagunii ei ole...
Nagu näha ei viitsitud mingitest standarditest rääkidagi! Lugesin hoolikalt läbi seadused, millele minu ”rikkumine” väidetavalt tugines, kuid mulle jäi ikkagi arusaamatuks, miks ainult mina ei tohi kasutada pikendusjuhet ja miks selle kasutamise keeldu ikkagi seaduses kirjas pole? Saatsin siis meilile: info@tera.ee uue päringu täpsustusega, kuid vastust ei järgnenud. Ei järgnenud vastust ka kahel järgmisel korral. Arusaamatul põhjusel müüs AS Tera kõigest 1000, KÜ poolt saadud krooniga maha oma ettevõtte maine...
Loomulikult ei püsinud selle maja trepikoja seintel ka põhikirjajärgselt 1/10 ühistuliikmete poolt kokkukutsutud erakorralise koosoleku teated! Kuna juhatusele tehtud taotlusele kutsuda kokku erakorraline koosolek ei järgnenud kahe kuu jooksul koosolekut, tegime vastavalt MTÜ seadusele selle taotluse 1/10 lihtliikmete poolt! Need pandi küll ülesse kahe tunnistaja juuresolekul, kuid võeti ka kahel korral seinalt, kus alati on rippunud koosoleku teated, kiiresti maha! Postkastidesse pandud teadete järgi ilmus koosolekule vaid 3 ühitu liiget! Kuna on ilmselge, et majas toimus juhatuse poolt koosolekuvastane agitatsioon, otsustasime uue koosoleku kokku kutsuda samade päevakorrapunktidega, aga 3 nädalat hiljem. Ka need kuulutused kadusid seintelt välkkiirelt, aga inimestele sai teatatud kirjade, meilide ja postakastidesse pandud kutsetega! Kallis on see soe koht, ei tahtnud Kongast sellest mingi hinnaga loobuda, eriti, kui koosoleku üheks põhiteemaks oli auditi läbiviimine KÜ juhatuse tegevuse kontrollimiseks. Seega on mul alust arvata, et ka Avatud Eesti Fondis juhtival kohal töötav Katrin Enno ei ole KÜ rahadega just kõige otstarbekamalt ümber käinud! Tea, kuidas on lood selle fondi rahadega?
Ka pole KÜ juhatus majarahval aastaaruande kinnitamisel teada andnud minuga kohtuskäimise üüratutest, üle 60 000 krooni suurustest kuludest, sest mitte üheski aastaaruandes need lihtsalt ei kajastugi. Ma eeldan, et majarahvas ei tea, mida juhatus suures hasardis ja oma vihas minu vastu ühistu rahade eest üldse teeb!
KÜ juhatus pole suvatsenud ka vastavalt MTÜ seadusele, mitte ühegi KÜ majanusaasta aruande kinnitamise eel, aruande projekti ühistuliikmetele 2 nädalat varem tutvumiseks kätte anda ja nt. möödunud aastal toimus aastaaruande kinnitamine ... oktoobrikuus (tähtaeg 1. juuli).
Ühel KÜ koosolekul avastasin, et kü juhatus on KÜ-le sõlminud Elisaga mobiiililepingu. Kuhu ühistu juhatus helistab, kellega ja mis summade eest räägib, seda mulle näitamast keelduti, öeldi vaid, et pole minu asi teiste ”eraellu tungida”! Huvitav eraelu, aga ühistu raha eest, aga kui suure raha eest, jäigi selgusetuks...
See KÜ juhatuse liikme Katrin Enno poolt tasuta hõivatud ja kommunaalmakse tasumata kasutatav ülepind – neljanda korruse köök, millest ma ennist mainisin, oli kuni möödunud aasta kevadeni ka kõigi ühistu esimehele ustavate liikmete eest suures saladuses, kuid õnnetuseks paljastasin selle ühel üldkoosolekul. Rahvas ei julgenud seepeale loomulikult kulmugi kortsutada, muidu juhtub see, mist juhtus Raivoga. Igataehes juba järgmisel koosolekul võeti päevakorda kõikide ülepindade seadustamine. Seadustamiseks seda küll nimetada ei saa, aga vähemalt Kongas leidis, et nii oleks seda asja õige teha. Ta pakkus välja, et kõik, kes on kunagi omavoliliselt hõivanud mõne ühisWC, panipaiga, koridorilõpu või pesuruumi ja terve köögigi (juhatus), peaksid selle eest tasuma nüüd ”õiglast hinda” - 5000 krooni ruutmeeter! Olgugi, et 2007 a-l oli selles unikaalses, 1m paksuste paekivist seinte ja 3.80 kõrgete lagedega tsaariaegses majas, Mere puiesteel Tallinna kesklinnas, 1 m2 hinnaks keskmiselt 30 000 krooni m2 eest! Õiglasena näis see hind muidugi just seetõttu, et minagi oma kolmanda korruse köögi just selle hinnaga ju kunagi ostsin ... aastal 2001! Ka see ”tore” ettepanek, sai minupoolse veto, sest minu köögi vormistamine kahjuks selle alla ei käinud või kompromissina oleksin pidanud selle uuesti suutma ära osta! Huvitav on siinjuures see, et ma olin ka ainus, kes selle kaasomandis oleva 14,7 m2 eest ka kommunaalmakse kõik need aastad tasunud olin. Teised tasusid ja ainult ametliku, mitte juurde krabatud pindade eest, aga tänutäheks pidin siis mina ikka jälle oma köögi kallimalt, teist korda 5000 krooni m2 eest tasudes saama. Tegin koosolekul alternatiivse ettepaneku, seadustada küll kõik endale kahmatud pinnad, kuid teha seda ka õiglase tasu eest ja kuna mina olen oma köögi eest juba tasunud, siis mina seda enam tegema nagu ei peaks. Kuna minupoolne ettepanek üldkoosolekule (loe Kongasele) ei meeldinud, siis seda ettepankeut vastu ei võetud. Teatasin siis koosolekul, et kahjuks peab see KÜ end nüüd "ära konserveerima", sest mitte ühtegi minupoolset allkirja mitte ühelegi paberile ega mitte ühtegi poolthäält nad minu käest enam ei saa. Vaikimisi muheleti vaid selle ultimaatumi üle. Keegi isegi ei üritanud veel mingit kompromissi arutama hakatagi. Kuid see oli nende otsus. Minu vastavad otsused tulevad alles hiljem...
Voolu väljavõtmisest alates 20.aprill 2008, on möödunud aasta ja kolm kuud, kuid tuba on endiselt vooluta. Kolmanda korruse köögi eest, mille eest oleksin saanud 2001-l aastal 1-toalise korteri Lasnamäele, sain k.a maikuus vastavalt kohtuotsusele ja kohtutäituri abile tagasi 78 000 krooni...

Aasta 2008 . Ühel suvisel üldkoosolekul teatab Kongas, et naaberkinnistu soovib ehitada meie maja taha, otse kinnistu piirile 6 korruselise ärihoone. Kuna uus erkiv maja hakkaks varjutama mõne ühistuliikme vaadet merele ja selleks oleks vaja lammutada ka kahe kinnistu piiril, nurgaga veel selle naabri kinnistulgi asuv garaaž, siis tehti KÜ-le ettepanek, kirjutada alla vastavale kooskõlastusele ja KÜ-le kantakse selle eest pangaarvele 600 000 kroonine kompensatsioon. Kuna kõik jälle KÜ juhatuse poolt agitatsiooni vormis tehtud ettepanekuga kohe nõustusid, otsustati asi vaatamata minu vastuhäälele ära. Nõudsin jällegi esmalt minu poolt ostetud köögi ametlikku vormistamist, aga see kahjuks kedagi ei huvitanudki (peale ühe naabri, kes samuti kõiki KÜ-s toimuvaid Kongase äfääre läbi hammustas). Juba nädal hiljem ilutses minu postkastis ankeet, kuhu oli vaja minu allkirja vastavale kooskõlastusele. Veel nädala pärast risustas minu postkasi juba korduv allkirja andmist nõudev ankeedike.

Kuna ma nendele vastavalt oma möödunudaastasele lubadusele ei reageerinud, helistas mulle ühel kenal augustikuu päeval naaberkinnistu valdaja (jätan esialgu selle valdaja nime mainimata) ja kutsus mind enda kontorisse - teemat arutama.
Meie arutelu käigus selgus, et Kongas oli andnud neile juba 100%-lise nõusoleku ja arendajad olid sellega arvestades ka projekti vastavusse viinud ja selleks raha kulutanud, kuid nüüd oli äkki nende teele ootamatu takistus tekkinud! Siiralt paluti neid meie tülisse mitte segada ja ikkagi allkiri anda. Ma jäin endale kindlaks väitega, et see takistus ei saand Kongasele kuidagi ootamatu olla, sest olin sellest avalikult . Palusin vabandust nende ürituse torpedeermise eest ja kinnitasin, et pole vastutav Kongase poolt antud tühjade lubaduste ees. Ma tõesti ei saanud aru, millele Kongas sellist lubadust andes lootis? Kui meie läbirääkimised nii kaugele jõudsid ja aru saadi, et ma polegi huvitatud KÜ hea käekäigu eest ja ühistu arvele raha kandmine võrdus minu arust Kongase ja tema käsilaste sponsoreerimisena, toodi välja plaan B. Plaan, mis oli oma algustähega ilmselt Buratinole mõeldud kajastas järgmist: Me kooskõlastame ikkagi kogu ehituse, aga KÜ selle eest lihtsalt raha ei saagi. Hundid söönud ja Buratino lolliks tehtud? Vaatsin sellele läbirääkijale sügavalt silma ja küsisin, et kas tal öeldu pärast häbi ei ole?
Ta küll kohmetus, kuid kinnitas oma väidet veelgi resoluutsemalt: Ausõna, ühistule me sel juhul raha ei anna! Huvitav, mida nad sel juhul selle "eelarvesse planeeritud" ja nüüd järele jääva 600 000-ga teha kavatsesid? Mulle seda ei igal juhul ei pakutud. Ma polnud muidugi ahne ja seda omale niisama kauplema ka ei hakanud, kuid käisn neile välja omapoolse ettepaneku: Minu mõlemad korterid on sundvõõrandamise ja lihtsalt äravõtmise ohus ja kuna minul, nagu nurka aetud metsloomal pole taganeda kusagile, siis on kogu projekti õnnestumine vaid Kongase järeleandmise taga. Lõpetagu minu omandi himustamine ja vabastagu tee, mis mind nurgas, kuhu ma umbkaistesse surutud olen, kinni hoiab ja asi lahenedki.
Kuna läbirääkija silmist ei paistnud minu ettepaneku järgselt lootusekiiri, ilmselt nagu teades tegelikult kogu olukorra vastupidise lahendamise lootusetust, tegin talle siis uue pakkumise: Minu mõlemad toad saab ka ära osta ... ja kunagi hiljem uuesti maha müüja, siis ei peagi kellelegi mingeid summasid kinkima. Ja pealegi on üle pool summast - 600 000 nüüd ju kohe käepärast võtta! Ja pealegi olid pea kõik KÜ kaasomanikud tänu Kongase agitatsioonile ju selle 3 korruse köögi nõus kelle nimele iganes v.a minule ümber vormitama.
Minu ettepanekut lubati arutada, kuid jäädi ootama 10. oktoobril ilmuvat kohtuotsust. Võtsin veel septembri keskel, enne kohtuotsuse tetatavaks tegemist ise arendajatega ühendust ja soovitasin nende tõelise asja lahendamise huvides minu kompromissettepanek veel enne kohtuotsuse teatavaks tegemist vastu võtta, sest enne otsuse teatavaks tegemist on läbirääkimisteks mõlemal pooled võrdes šansid, pärst 10.oktoobrit aga kaldub vaekauss kohtlahendi võitja kasuks. Minu ettepanekut vastu ei võetud. Ilmselt loodeti, et kohtuotsus sunnib mind oma teise korruse tuba müüma (sundvõõrandama) ja plats ongi puhas, aga kahjuks mindi riski peale välja.
Kuna kohtuotsus, nagu Te juba teate tuli minu kasuks, suurenesid nüüd minu aktsiad läbirääkimistel. Nagu arvata oligi, helistati mulle juba mõned päevad pärast kohtuotsust ja kutsuti nüüd sõjakirvest võidukalt maha matma. Kuna olin võitnud vaid ühe lahingu selles meresõjas, ei kavatsenud ma aga sõjakirvest maha matta, sest teine tuba mul ju saamata ja anarhist Kongaski on ikka veel võimul ja kõigeks võimeline. Kordasin oma nõudmist, et lahkun sellelt paadilt kas täieliku võitjana või täieliku kaotajana, kui paat põhja vajub.
Koatades ligi 500 000, sisuliselt kolmanda korruse toa köögist ilmajäämisega ei ole mul võimalikki mingeid muid kompromisse vastu võtta. Teadmsieks veel niipalju, et kohe mõned pävad hiljem tuli ka teine kohtulahend, mis mulle selle kolmanda korruse toa eest kunagi 2001 aastal tasutud 78 000 tagasi mõistis. Nagu ennis, nüüd aga selle raha eest Lasnamäele 1-toalist korterit enam osta ei saanud. Toa pidin ma loomulikult kaasomanikele tagastama...
Veel k.a jaanuaris kutsuti mind uue üritusena allkirja andma. Olin oma veendumustes endine ja nõudsin seekord arendaja poolt kõigi kaartide avamist ja vassimiste lõpetamist. Ei saa pidada edukaid läbirääkimisi, kui üks pool on kõik kaardid lauale pannud, teine aga varjab olulist osa oma kaardipakist. Seepeale teatati mulle, et tegelikult saavad nad ehitada ju ka minu allkirjata ja minu nõusolekul on märksa väiksem kaal kui ma ise arvan. Kuulasin siis nende ettepanekut: Kuna seda garaazi ei saavat ilma kõigi kaasomanike nõusolekuta lammutada, siis tehakse maja projekti väike muudatus ja maja ehitatakse vastavalt garaaži segavale nurgale natuke väiksemaks. See väikene projektimuudatus pidavat küll 40 000 maksma minema, kuid neil pole vahet, kellele see raha anda, kas arhitektile või mulle. Sain sisuliselt ettepaneku oma allkirja eest pisikes kompensatsiooni saamiseks, kuid suuruses, mis oli ligilähedane vaid 10-le protsendile sellest summast, mida ma tegelikult kaotamas olin. On ikka naiivne loota, et tasudes inimesele, kes tegelikult koatab anarhia tõttu 500 000 vaid 40 000 krooni, ka kompromiss saavutatakse.
Alles "läbirääkimistelt" lahkudes sain aru, et mind on jälle tüssatud. Nimelt oli "läbirääkija" "unustanud" mainimata, et kirstunael pole mitte garaažinurk, mille eest mulle raha pakuti, vaid kogu kahe kinnistu vaheline piir iseenesest. Nad jätsin lihtalt teemast välja asjaolu, et kui kõik kaasomanikud ei anna oma nõusolekut maja ehitamiseks vastu naaberkinnistu piiri, tuleb kogu ehitis 6 m võrra kinnistu piirist tagasi tõmmata! See muudatus oleks ilmselt kallimgi, kui 40 000 krooni, aga mis peamine, sellega väheneks ka ehitusalune pind ca 200 000 m2 võrra ja kui see veel ka 6-ga korrutada....
Kahju, et läbiääkijad mina soovitust, kõik kaardid avada kuulda ei võtnud. Nüüd on minu ümberveenmise hind oluliselt kallimaks läinud...

See, kuidas Mere pst. 8 A majja enne restoran rajati, pärast aga vastavalt loetletud järjekorrale Tallinna Kesklinna Valitsusest tegevusluba, projekt ja siis viimasena kaasomanikelt kooskõlastused saadi (ei saadud) sellest kirjutan ka üsna varsti...

Selliseid kahepalgelisi eluviise elavad kodanikud teevad tihti "edusamme" oma mõlemal "töörindel" ja nii on ka Katrin Ennole lisaks autoritaarse võimu vankumatule kehtestamisele Korteriühistus Mere pst 8, toonud edu ka tema töö Avatud Eesti Fondi Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi dierkori ametikohal, kus ta koordineerib komandaks võimuks peetavate kodanikeühenduste - MTÜ-de rahastamist ja loob sellega aluseid õiglasemaks eluks ja riigi suuremaks demokratiseerimiseks...
Tema väärikas töö kodanikuühiskonna edendamisel sai 2009 aasta jaanuaris premeeritud President Toomas Hendrik Ilvese poolt, Valgetähe IV klassi ordeniga. Vaata linki: http://www.ngo.ee/25215
Alates 2006. aastast on Enno muuhulgas Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi Kodanikuühiskonna Uurimis- ja Arenduskeskuse nõuandva kogu liige.
Katrin Enno laitmatu karjäär aga ajätkub...

Uued asjaolud Mere pst afäärides ja teistes ühistutes…
… neist kirjutan õige pea!