Siit leiab huvitavaid sündmusi ja paljude inimeste varjatud külgi otse elust enesest

• Korruptsiooni polegi vaja tõrjuda...

  Ma ei mäletagi, kas ma leidsin enne internetiavarustelt ülesse Eestis Transparency International rahadega loodud ühingu Korruptsioonivaba Eesti või tuli mul mõte luua MTÜ nimega Korruptsiooni Ametialase Lohakuse Avalikustamise, Tõkestamise ja Arhiveerimise Selts, kuid just sel, 2009 a. kevadel oli Eesti valitsuse tegevus mul kannatuste karika täis ajanud ja ma otsustasin enam käed rüpes mitte istuda, vaid korraliku kodanikuna midagi nii räigeks muutunud poliitilise süüdimatu konspiratsiooni takistamiseks ja paljastamiseks ka ette võtta.
  
  Mõte sai küpseks ja nii ma siis koostasin asutamislepingu ja tasununa 71 krooni notaritasu ja 300 krooni riigilõivu viisin 4.veebruaril 2009 Harju Maakohtu Registriosakonda dokumendid MTÜ Korruptsiooni Ametialase Lohakuse Avalikustamise, Tõkestamise ja Arhiveerimise Seltsi (KAALATAS) registreerimiseks. Säärane ettevõtmine oli registriosakonnas il,mselt tavakohatu ja selle "menetelmist" teostati koguni 3 kuud ning siis 5. mail sai see ära menetletud ja mulle saadeti KANDEAVALDUS, EESTI VABARIIGI nimel. Vabriilki sel ajal alates juba Lissaboni Lepingu ratifitseerimisest 2008 a. 11. juunil küll polnud, kuid mind kurvasts sele hetkel hoopis muu. Nimelt sisaldus selles kandmisavalduses hoopis kandmatuse avaldus, mis kõlas järgnevalt:
  Registripidaja juhib tähelepanu,et kuritegude avastamine ja tõkestamineon vastavalt Politseiseadus § 3-le politsei põhiülesanne. Samuti osaleb kuritegude tõkestamisel ja avastamisel prokuratuur vastavalt Prokuratuuriseadus § 1 lõikele 1. Samuti pidev toimepanijate rahvale häbiks esiletõestmine ehk avalik eksponeerimine, ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 22 (süütuse presumptsioon), mille kohaselt kedagi ei toh käsitleda kuriteods süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Häiks esiletõstmine on au teotamine. Kedagi ei tohi häbistada ega tema mainet kahjustada. Võlaõigusseaduse §1046 lg 1 kohaselt isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime õigustamatu kasutamisega eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane
  
  VÕS § 1047 lg 1 kohaselt isiklike huvide rikkumine või isiku majandus- kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamine või faktilist laadi andmete mittetäieliku
  või eksitava avaldamisega on õigusvastane. S.t, et ebaõiged on andmed seni, kuni kohus pole tuvastanud süüd. Nimetatud seaduserikkumise registri koostamine ja avalik eksponeerimine tähendab isikuanmdmete töötlemist. Isikuandmete töötlemine on iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas isikuandmete kogumine salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikustamine (Isikuandmete kaitse seadus § 5). Inimesel on õigus eraelu puutumatusele. Isikuandmete töötlemine on vastuolus Isikuandme kaitse seaduse § 1 lõikega .
  
  Eeltoodust lähtuvalt MTÜ ei ole pädev teostama riigi pädevusse kuuluvaid ülesandeid. Kuna ühing ei ole pädev teostama küiki eesmärgis nimetatud tegevusi, siis on ka taotletav nimi eksitav. Mittetulundusühingu nimi ei või olla eksitav MTÜ eesmärgi ja tegevuse osas (MTÜS § 4 lg 4). Muuta tuli taotletavat nime.
  
  Mulle anti tähtaega nime ja tegevusalade muutmiseks, mida ma loomulikult ei teinud. Selle põhjal langetas kohtunikuabi Moonika Topkin otsuse:
  
  Jätta avaldus rahuldamata. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Vastavalt RLS § 56 tasutakse määruskaebusel riigilõivu 400 krooni.
  
  
  Nagu vastusest näha oli ei mainitud midagi alusetult saadud riigilõivu tagastamisest, küll aga justkui meelitati seda veel juurdegi tasuma, kuid sellest ma siiski loobusin, sest otsustasin korruptsiooni vastu võitlema hakata MTÜ-s Korruptsioonivaba Eesti.
  
  Kui ma nende vastloodud väikese seltskonnaga liitusin, polnud mul nõutud juriidilist keha, mille olemasolu selle ühingu liikmeks olemiseks vajalik oli, kuid kuna neil oli vähe liikmeid, siis ei olnud selle juriidilese liikmeks oleku vajadus neil üldsegi päevakohane. Ühing hakkas justkui toimima. Olid koosolekud ja arutelud kuniks saabusid KOV valimised.
  
  Enne valimisi lubati äkki endise MTÜ Korrupotsioonivaba Eesti juhatusse ilmunud Asso Prii poolt, et kogu seltskond koolitatakse välja valimisvaatlejateks, tuvastamaks oskuslikult eelseisvaid valimisrikkumisi. Selleks puhuks tehtigi koolituspäev, mida saabus minu suureks üllatuseks läbi viima Ken Martti Vaher, ehk endine justiitsminister ise. Juba koolituse alguss teatas ta et ega meie ühingu liikmete eesmärk pole mitte just valimisvõltsingutesse sekkumine, vaid pelgalt vaatlemine. Kuid paljude liikmete küsimusele, et kui ikkagi valimisvõltsingud tuvastatakse, mida me siis tegema peame, vastas Vaher, et mitte midagi, lihtsalt vaadelge ja pange rikkumine kirja. Kogu see liigagi uimane ja võltsingutele kiirelt mittereageerima õpetamine ei meeldinud paljudele. Sooviti asjalikumat tegutsemisplaani ja mitte just füüsilist, vaid teavituslikku ja koheselt rikkumisi avalikustavat tegevusõigust, kuid seda ei saadud ja isegi ei soovitatudki teha. Niisiis ei korraldatudki tegelikkuses selle ühingu poolt isegi mitte korralikku vaatlejate meeskonda, vaid mindigi valimistele nö. ainult vaatelmislinnukesi kirja panema...
  
  Paljud aktiivsemad korruptsiooni vastu võidelda soovivad liikmed hakkasid iseseisvalt vaatlemistele registreeruma ja soovisid paljudele tekkinud küsimustele vastuseid, kuid millegipärast endise ja teotahtelisema MTÜ juhi Kristjan Põldaasa äkitselt välja vahetanud Asso Prii ei kippunud nende kirjadele vastama. Kui säärane, enne lähenevaid valimisi nädalate kaupa kirjadele mittevastamine jutuks tuli, saatsin ma ühe ühingu liikme kirja kopeeritult taas Asso Priile ja tuletasin talle meelde, et valimised on kohe ukse ees ning et see vastuseta jäänud inimene ja nüüd juba ka m soovime oma küsimustele vastuseid! Ja alles siis vastas Asso Prii järgmist:
  
  Järgnenud arvukatele valimis
  
  järgneb...

  • 23 märts 2012
  • 0 kommentaari
  • hindamist ei ole

• Lühilugu: ükskõikselt uinujate ärkamisaeg on peagi saabu

  Tänu miljarditele maailma ükskõiksetele, kes on kogu elu elanud omas väikemaailmas, vaid oma limusiini, moerõivaste, alkolõõgastuse ja sugutungi nimel end liigutades, on Anto Raukase tüüpi akadeemikud, professorid ja muud soolapuhujad suutnud luua nende eelnevate ükskõiksete lõpmatute mugavuste rahuldamiseks aina uusi, kuid mõttetuid ja energiamahukaid tootmisharusid ja korvanud seesuguste laiskustsoonis luksusjanuliste olevuste vajaduste rahuldamiseks kuluva energiavajaduse nende ümber asuvas suurmaailmas aatompommide võrgustiku rajamisega, mida need ükskõiksed oma väikemaailmas ja õndsas hilbu ja kolahunnikus nokitsedes elades kuni tänaseni tähelegi panna ei viitsinud.
  
  Nüüd, kui nendeni tuuakse aga sõnum nende poolt, kes neid juba aastakümneid omast väikemaailmast kaugemale vaatama on sundinud ja seal toimuva eest ka muret on palunud tunda, on need laiskustsoonis luksuses olesklejad avastamas, et nede ümber, on nende endi nuumamiseks ehitatud aatompommid, mis kahjuks ei allu ei raha, altkäemaksu ega ka tutvuste kaudu mõjutades käsule, trotsida loodusseadusi ning võivad vastavalt olesklejate poolt alles sel hetkel ja "ootamatult avastatud" loodusseaduste mõjul, nende elu koos nende mugavate ja kalliste hilpudega sootuks ning hetkega rahavõimutuks põrguks keerata.
  
  Kurb on siinjuures see, et nende väikemaailmas elavate ja ilmselt ka väikese ajuga kodanikke, ei päästa võimalike tõeliste looduskatastroofide toimudes, mis suunast puhuva radioaktiivse tuule eest iganes, ei end oma luksuslimusiini lukustamine, ei Anto Raukase taha varjumine ega ka 500 eurosest GUCCI kotist omale gaasimaski valmistamine ja ainus, mida neil veel üle jääb loota on see, et nad õpivad ehk edaspidi, kui EMAKE MAA neile armuline on, pimestavaid Armani päikeseprille oma rahalugemisluupide eest ära võttes, edaspidi süvenema tähelepanelikumalt ka suurema maailma tegemistesse, et seal võimalike tekkivate ohtude tekkimsit juba enne märgata, kui need ohud seal nende kriimutud limusiinid kasutuks vanarauaks muudavad...
  
  Euroopat tabava täieliku tuumakatastroofi - aatomielektrijaamade õhkulendamise korralkorral päästab Eestit vaid üksnes Idatuul, sest sealt on "vaid kahe" jaama saaste siiapoole lendamas...
  Varugem Armani prillide asemel omale gaasimaske, Bossi lipsude asemel pigem joodi: http://blogs.nature.com/news/2011/03/the_world...

  • 24 veebruar 2012
  • 0 kommentaari
  • hindamine: 10,0

• Kas ohmakana päästeametis või ohmakad päästeametis?

  Ehk kuidas ma müts peos pääsetametisse läksin ja peaaegu et "jälajälg seljal" sealt väljunud oleksin...
  
  Suundusin ma ühel päeval, oma üürnike palvel pärast hullumeelse elukunstnik Picasso poolset majasüütamist, kes muide siiamaani, ise politsei eest varjudes ning põrandaalustes urgastes elades, ikka veel inimeste selgadele, kätele ja kuhu veel iganes igaveseks oma poolsearulisi autogramme kraabib, päästeametisse, et sealt sotsiaalabi saamiseks üürnikele põlengut tõendav tõend võtta. Kuna olin kekslinnas, siis suundusin lähimasse Päästeameti peamajja Raua tänaval. Kuhu siis veel mõistlik seda tõendit küsima olekski olnud minna, kui nende peastaapi endasse?
  
  Sisenedes majja, pääsesingi ma esialgu vaid teisele korrusele, kus ma siis esimesse avatud kabinetti sisenedes, ühte ninapidi arvutis istuvat ja minu sisenemistki mittemärganud meest kõnetama pidin. Kuna selles kabineti keskel mängis sektsioonkappi paigutatult valjult telekas, kus ORT kanalilt mingi põnev mängufilmgi jooksis, pidin ma selle mehe kõnetamiseks sellest telekast valjuhäälsemalt üle rääkima. Rääkinud sellele mehele ära minu loo, hakkas see mees vaiksemalt, kui telekast kostev mängufilm, midagi mulle vastu pobisema, kuid minu kõrvu kostus vaid selle mängufilmis etenduv peredraama. Suutmata maag Magdu kombel selle mehe huulist midagi arusaadavat välja lugeda, kordasin ma uuesti oma soovi. Mispeale mees isegi arvutiekraanist "pea välja tõmbas" ning mulle lähemale astus ja koguni pastakaga minu soovi kirja hakkas panema. Väljunud seejärel jalgu järele lohistades kabinetist, pani Ta mind eelneva viisakusega teleka ette diivanile istuma. Ma siis istusingi, kuniks mul igav hakkas ja ma sunnitult seda peredraamat etendavat mängufilmi vaatama hakkasin. Mul hakkas juba filmi sulanumine sujuma, kui mees üle mitme minut hiljem mind juba "segama" saabus, tõmbas minu eest jalgu lohistades möödudes mu tähelepanu filmimaailmast taas tegelikkusele, haaras telefoni ja hakkas helistama. Alles nüüd? Kuid olgu Ta vähemalt tegeles minuga. Jätsin selle telekas etenduva peredraama sinnapaika ja keskendusin Ta kõne kuulamisele ning sain aru, et siit majast ma seda tõendit ilmselt ei saa. Pärast kõnet teatas mees, et mapean minema Päästeameti menetlusgruppi, seal tegeletakse tõendite väljastamisega. Ohkasin ja uurisin täpsustuseks, et kuhu siis täpsemalt minna vaja ja sain vastuse, koos põhjaliku selgitusega, kuhu Linnu teelt pöörata ja kust uskest ümber maja minnes sinna siseneda saab. Tänasin meest ning jätsin ta koos tõise aja mängufilmiga sinnapaika.
  
  Ma suundusin Linnu teele. Sisenedes mehe soovituse järgselt maja hoovipoolsest tiivast, sattusin ma koridori, kus oli küll kabinette, aga polnud ilmselt ei võtmeid, millega neid lukku keerata ega ka inimesi, kellega neid ära täita. Ainult tühjad lauad ja võrgust väljas olevad arvutid. Katsudes läbi mitmeid kabinette, märkasin ma viimaks, et ühe otsapealse toa uks oli lõpuks ometigi täitsa lahti ja seda ei pidanudki enam ise katse eksituse meetodil lahti tõmbama nagu kõiki eelnevaid uksi. Sisenesin sealsesse koridori, kus möödusin köögist, kus oli kuulda mingit jutuvada, läksin jutlejaid segamata mööda koridori edasi, möödudes mitmetest avatud kabinettidest, kus sisselülitataud arvutid andsid märku sellest, et siin keegi õnneks nagu ikka ka tegutseb, kuid paraku polnud mitte kedagi nähtaval. Seisatasin siis esimeses kabinetis, vaatasin töötavat arvutikuvarit ning väljusin ja sisenesin teise, sama lugu. Mõtelsin juba, et võiks ju siingi istet võtta, kuid mitte just telekast peredraamat vaadata, aga näiteks mõne arvuti taha istudes ning näiteks pääsetameti telgitagustega tutvudes, ooteaega parajaks teha või siis Delfist uudiseidki lugeda või ... ajaviiteks ka näoraamatusse sisse kiigata, kuid kuna seal oli veel kabinette, kuhu ma veel päästjate otsingul kiiganud ei olnud, siis suundusin ma siiski nende arvuteid revideerimata edasi. Ka järgmine kabinet oli avatud, kuid taas polnud seal mitte kedagi ja kuna ka edasi polnud enam mitte kusagile minnagi, sest seal polnudki kabinette, kus ka päästeameti arvelt ja arvetel segamatult surfata saaks, tegin ma hoopis kannapöörde ja seadsin oma sammud sinna, kust möödudes ma juba enne hääli olin kuulnud. Sisenenuna nn. päästetötajate kööki, oli seal justkui toimumas mingi "kohvikoosolek", sest kogu kabinettide ajupotensiaal turgutas seal end kohvijooki manustades. Mind ärakuulanuna, juhatas üks viisakas proua, oma joomata kohvi tassigi kõrvale pannes, koridori sellesse, teise otsa, kuhu ma alguses ei sattunudki.
  
  Selles kabinetis, kuhu ma nüüd siis sisenesin, oli kolm inimest. Ma mõtlesin esmalt et miks siin kõik trobikondadena kabinettidesse on kogunemas, kui samal ajal maja muud kabinetid täiesti inimtühjad on. Kas päästeametnike koondamine on neid koonduma sundinud ja vaid seljad kokku hoides suudetaksegi siin ilmselt, neilt riigi poolt vägisi ärakistavaid töökohti kaitsta? Rääkinud ka siin ära oma soovi, ulatati mulle lahkelt avaldus, paluti ära täita ning siis Jaama tänavale tõendi järele minna...
  "Mida?", küsisin ma täiesti instinktiivselt ja mulle korrati, et tõendi saate millalgi kätte sealt, Jaama tänavalt, Nõmmelt. "Millalgi ja miks sealt, millleks Nõmmele veel vaja sõita? Need olid küsimused, mis mind huvitasid. Seejärel sain ma teda, et selline olevat nende töökorraldus. Soh, aga ma siis küsisin, et mille eest mind niimoodi jooksutatakse? Vastati uuesti, et selline olevat töökorraldus ja nemad seda jooksutamisena ei näe, nemad teevad oma tööd vastavalt paikapandud eeskirjadele ja ju ma jah siis peangi paraku Jaama tänavale minema, mitte midagi polegi teha! Vastasin siis neile, et ma tõesti ei ole siin mitte tõmmatava-lükatava tõmbelukuna ja pärast 2001 aasta esimest majasüütamist, mil politsei ei algatanud enne minu maja süütamise kriminaalasja, kui päästeameti ekspertiis süütamise tuvastab ja päästeamet enne ekspertiisi ei tegevatki, kui politsei kriminaalasja ei algata ja pärast sedasi kumbaski ametis kahte korda ha asjatut käimist, mina siit sama ohmakana enne tõendi kättesaamist lahkuda enam ei kavatse. Ma istusingi juba samal hetkel ankruna esimesele toolile ja asusin avaldust täitma.
  
  Kolm imestunud ametnikku põrnitsesid mind ja laua taga istuv sekretäri moodi proua ütles, et nemad ei saa midagi muuta, nii peab see asi käima. Kuid ma teatasin, et muutke siis oma töökorraldusi, kutsuge Jaama tänavalt inimene siia või kirjutage ise alla, aga ma vajan seda tõendit nüüd ja just siit! Ma vaatasin seda olematut inimlikku töökorraldust ja jõudsin järeldusele, et päästeamet on vist üldse ilma juhita või on selle juht sellises juhtimissegaduses, et vajab abi päästeameti juhtimisel ja seda ma neile siis pakkusingi. Ma palusin sellise korralduse looja sinna kohale kutsuda, et ma ootan teda vestlusele. Imestunud kolm silmapaari ei jõudnud ilmselt ära imestadagi, kes see hullunud targutaja selline nüüd õige on ja enne, kui nad mimu sellisest käitumisest toibuma hakkasid, palusin ma uuesti kontakti inimesega, kes sellise arulageda töökorralduse koostanud on. Selgitasin siis neile põhjalikumalt oma olukorda ja rõhutasin, et ma pole ju mitte ainus oinas, keda sellise arulageda jooksutamisega siin ju kostitatakse?
  
  Selgitades neile seejuures, et kuidas saab keegi järgnevalt, pärast mind siia śaabuv kannatanu, näiteks kaudselt põlenguohvriks saanud memmeke, kellel päästeamet lihtsalt ohutuse mõttes robustselt korteriukse maha on löönud, tulla siia tõendi järgi, kui marodöörid Talt selle kolmes kohas jalgsi käimiseks kuluva ulmeaja tõttu, Ta korteri lihtsalt ju tühjaks varastavad? Kas siis ei saada ka siin majas aru põlenguohvrite tegelikust olukorrast ja neid sunnitaksegi teadlikult mööda linna tõendeid kokku lappimas käima? Ma soovisin teada, et kas tõesti ei saa siis arvutist tõendit välja printida ainult ühes päästeteenistuse majas käies, näiteks sealsamas, kuhu avalduski esitatakse ja enamgi veel, seda saaks ju ka teha ka igas lähedasemas päästeteenistuses, lihtsalt seda põlengufakti kontrollides ja tõendit välja printides. Kabinetis läks nüüd saginaks ja mul paluti mitte neid süütuid töötegijaid siin enam niimoodi rünnata!? Ma küsisin ka, et milles ma siis süüdi olen, et mind niimoodi nõmedalt jooksutatakse ning miks ma ennast ja oma seisukohti kaitsta ei või? Ma teatasin seejärel, et soovin ikka veel ja ka tegelikult selle ogara töökorralduse looja endaga vestelda ning palusin veel kord, seekord siis ühe süüdimatu endise peadirektori Mati Raidma mantlipärijat, kes sellet tööjuhtimisest võõrdunud Raidmalt, ilmselt pehkinud töökorraldustega mantli on pärinud. Ja ma saingi õnneks küllaltki ruttu tema numbri ja helistasin. Sekretär, kes mu kõnele vastas, kuulas mind ära ja enne, kui mu küsimusele, kas ma peadirektoriga ka rääkida saan, vastuse andis, küsis Ta minu nime! Ma küsisin aga ise vastu, et miks inimese nime enne küsitakse, kui üldse teada antakse, kas direktor on kohal või ei ole ja teatasin siis, et viisakates asutustes vastatakse ikka enne kliendi küsimusele, kas direktor ka on majas ja kas Temaga saab kõneleda ja alles siis küsitakse ka sellest kõnest huvitatu nime, kuid toru otsas olev naine soovis endiselt teada, mis mu nimi on. Küsisin, siis, et kas peadirektor on vastavalt nimede tsensuurile kohal või lahkunud, et kas Tema "kohaloluks" on loodud mingi erinimekiri või kui ta on kohal siis teatatagu viisakalt, nagu kord ja kohus, et direktor võtab kohe toru, aga kellega tal au rääkida oleks. Pärast seda oli torus teises otsas mingi hetk paaniline vaikus, ilmselt valdas sekretäri siiski mingi häbitunne. Ma katkestasin tekkinud vaikuse ja teatasin, et soovin tegelikult juba mitte isegi tel. teel temaga rääkida, vaid sellise töökorralduse loojale lausa sügavalt silmagi vaadata ning palusin nüüd juba põhjalikumalt panna kirja aja peadirektori juurde jutule pääsemiseks. Teisel pool toru oli taas hetkeline vaikus, siis aga teatati segaduses, et mulle helistatakse tagasi ning pandi mu number kirja.
  
  Kabinetis aga kus ma avalduse kirjutasin, istusin mina ja põrnitsesin aina enam sagima hakkavaid päästeametnikke. Ühtäkki helistas see proua, kes minult avalduse võttis kellelegi, vestles ja teatas, et mu on vedanud, sest Jaama tänavalt see allkirjaõiguslik inimene, on just siin ja saab minule antavale tõendile kohe ka alla kirjutada. Nii läkski. Sain oma allkirja, vabandasin kogu seltskonna ees oma liigse enesekaitse eest ja teatasin, et kohtun peagi ka peadirektoriga ning püüan kõigi teiste saabujate huvides, kes pärast mind siia sügavas kurbuses või lausa meeleheitel saabuma peaksid, teha ettepaneku asjaajamise lihtsamaks muutmiseks...
  
  Seega ärgem jätkem kunagi kusagile ripakile lahtisi otsi, võidelge terviklike asjade ja tegevuste eest, sest ainult nii saab meil kõigil hiljem ka kergem olema!
  
  Kohtumise Päästeameti peadirektori Kalev Timbergiga aga seisab mul eest 29 veebruaril kell 13....
  Mul on muuseas plaanis küsida ka päästeameti valmisolekust juhuks, kui päiksestormide ennustatava ägenemise või maa magnetvälja kadumisega seoses peaks ära kaduma kogu elektrisüsteem. Ehk ma tahan teada, mil moel ollakse valmis kaitsma ja evakueerima eesti rahvast, kui kogu ümbritsevas Euroopas peaksid seiskuma ka tuumareaktorite jahutussüteemid ning peaksid toimuma Fukushima laadsed reaktorite ülekuumenemisel tekkivad radiatsioonilekked?
  Kui keegi soovib päästeameti direktorile küsimusi esitada, olen nõus neid seal temaga kohe ka arutama.

  • 22 veebruar 2012
  • 0 kommentaari
  • hindamist ei ole

• Iga talv saab kunagi ka otsa...

  Kui Tiit Madisson juba enam kui kümnekonna aasta eest Jüri Lina mahitusel nii Eestit kui ka kogu muud maailma orjastavast ülemaailmsest süsteemist rääkima hakkas, peeti teda ärajoonud ning kibestunud idioodiks, sest meest kes lihtsalt meie VABA EESTI võimu mingi inimvaenuliku süsteemi, oma rahva vaenulikuks käepikenduseks pidas, ei saanud ju lihtsalt vastavalt inimestesse sissekodeeritud massipsühoosiefektile täie mõistuse juures ollagi. Vastavaid järeldusi tegid mitmed kümned tuhanded Tema kaasmaalased, ise seejuures arugi saamata, mida Tiit õigupoolest omas teoorias silmas peab ja olles võimetutenagi Tema poolt öeldut analüüsima ning selle taustal ka iseseisvalt mingeidki järeldusi tegema. Palju oli neid, kes hiljem Madissoni selliste julgete väljaütlemiste taustal, "riigivastase tegevuse" tõttu vangistamise üle lausa heameelt tundsid.
  
  Aga aeg möödus ning lagedale ilmusid aina uued ja uued käsitlematult jõhkaid riigivastased kuriteod, mida panid kummalisel kombel täiesti karistamatult toime needsamad kahenäolised isikud, kes tavaliselt rahvale telekast ja leheveergudelt naeratades aina paremaks muutuvast elust pajatasid. Mõned hakkasid siiski midagi ka aru saama, kuid kartsid veidrikena tundudes oma arvamusi kõva häälega välja rääkida. Jüri Lina ning Tiit Madissoni aga valgustasid hüpnotiseeritult parema elu lootuseunne suigatanud rahvast aga aina järjekindlamalt ning parastajate hulga endisele suurusele vaatamata, jõudsid nende sõnad aina uute inimeste kõrvadesse ning nii mõnigi arukam ning mõtlev kodanik asus nende poolt öeldut lõpuks ka iseseisvalt analüüsima. Tehtud loogilised järeldused jahmatasid paljusid ja neid ei julgetud endalegi tasahilja teadvustades, valjuhäälselt sõpradegagi arutada, sest veirikuks sildistamise oht oli kergelt kraesse tulema.
  
  Möödus veel aastaid ja mida enam inimesi Madissoni poolt paljastatud süsteemi ukse vahele jäid, seda enam hakati ka Madissoni jutust midagi ka oma kahe kõrva vahele välja noppima.Olin ka ise selle Eesti valeriigi olemuses veendumas juba 90-ndate keskpaigas, ehk pärast Laari kõverate kahurite ostutehingut ja miljonisiimu kuriteo kinnimätsimist Eesti enda "õiglases kohtusüsteemis" ja Virgo Leppassalu raamat vaid kinnitas hiljem minu õiget tegelikkustaju, mis andis mulle julgustust oma arusaamasid kindlamalt ka usaldada ja aina kõvema häälega nendest, lihtsalt heast südamest jagamise eesmärgil, ka oma süpradele pajatada, kuid oma liigagi emotsionaalsete ja ülkekeevate arusaamade tõttu, pidasid väga paljud sõbrad ja tuttavad, kellele ma siin võimu haaranud maffiast juba siis rääkida julgesin, mind just sellekssamuseks - lihtsalt keevavereliseks veidrikuks.
  
  Aga riburada kaasnevad JOKK sündmused, nende "ametlikud" kinnimätsimised ja süüdlastepoolne karistamatu näkkunaermine, mida ma ka oma blogides olen kajastada püüdnud, sundisid mul oma õiglusetalonina jõudu koguvat tõukejalga aina tugevamini maasse suruma, et õigel ajal otsustavaks vasturünnakuks küpseks saada. Ning see aeg saabus.
  
  Kui ma 2009 aasta suvel võimalikele saabuvatele tagajärgedele vilistades KOV valimistel, olles oma sügavalt riivatud õiglustundega täielikus poliitilises üksinduses, üksikkandidaadina kandideerida otsustasin ja omale ORGUSAAR.EE blogi tegin, ei saanud enamus minu tuttavatest, treeningkaaslastest ja sõpradest minu hiisuure "kibestumise" üle oma imestust varjata. Ma tundisn paljude kauaaegsete tuttavate kaugenemist minust, kui avalikult end eksponeerivast veidrikust, kes räägib asjadest, mida pole justnagu olemas ja võitleb võimu vastu, mis on rahvale sama armas, kui nende keel, kultuur ja isamaagi. Ehk ma olin inimene, kes paljude arvates nägi vaime ja võitlkes tontidega seal, kus neid ei näha ega ka olemaski pole. Ma tajusin seda vägagi, kuid leppisin sellega oma põhimõtete nimel edasi võideldes, sest lootsin, et iga talv saab kunagi lõpuks ka otsa...
  
  Minu valimiskampaania: "Tõukame Nomenklatuuri Troonilt", ei tõmmanud kaasa mitte ainult enamust minu omas mugavustsoonis ja roosas mullis istuvaid sõpru ning tuttavaid, vaid ka teisi isekeskseid valijaid. Rahvas oli ikka veel uinunud, valides ka oma hea ja ausa tuttava Raivo asemel kedagi teist, keda nad tegelikkuses aga ju ei tundnudki, sest oma valikuga tegid nad eelkõige iseendale ilmselt ikkagi suure karuteene. Keda ja millise peedistava relklaami ajendil nad siis omad valikud tegid, seda ma kahjuks ei tea, kuid seda, et nende piirkonnast mulle hääli ei tulnud, tean ma vägagi hästi. Ma ei tea, miks inimesed elavad oma väikemaailmas, märkamata ja soovimatagi märgata nende ümber olevat suurmaailma. Ma ei tea, miks ei usaldatud tuttavat inimest,kes olles omateada üdini aus, rääkis midagi muud, kui nad kõikjalt mujalt kuulnud olid. Ma tõesti ei tea, kuidas neid nii ära oli zombistatud, sest veel ka Riigikogu valimistel 2011 aastal, eelistas umbes 80% nendest minu tuttavatest, kellele ma valitsusepoolseid petuskeeme asjaliku täpsusega lahti seletasin, valida ikkagi ühes europankurite paadis olevaid reetureid - reformiste, euroisamaalasi ning multikultisotsialiste. Mind parastati tagaselja, jättes minu poolt kuuldu arvesse võtmata ja minu kasuks häälgi andmata...
  
  Saabuv uus ajastu on maailma toomas enam energiat ja ehk on see lahti sulatanud paljude zombistatud inimeste tajuvuskeskuse ja kahjuks alles nüüd, kui miune järgvalimisrong on koguni kolme virelemisaata kaugusel, on hakatud midagi tajuma ka sellest, mida Madisson, Lina ja ka veidrikust Orgusaar juba ammu rääkinud olid. Kuid nüüdseks oleme me ühese siinse ühiskonnana kaotanud juba suure osa oma isamaast ja selle rikkustest, kaotanud suure osa selle tõõkätest ja lasknud omas luksuse ja ahnusjanus pimestatuna silmustada võlaorjusesse meie sündimata ja asjassepuutumatud lapselapsedki. Ehk on aeg vältida edasist igipikka talveuinakut, kuulata inimesi, kes neile kunagi halba soovimata valetanud ei ole hakata lõpuks kahe "tõe" vahel ka orientreeruma, sõeludes oma loogikat kasutades neist välja selle ainsa ja tõese.
  
  On saabunud aeg, ehk viimanegi, veel enne meie täielikku ketistamist reeturliku ja ebaseadusliku valitsuse poolt, asuda kaitsevallidele ning VÕIDELDA! Võidelda mitte kellegi Madissoni, Lina ega ka Orgusaare eest, vaid iseenda, oma laste ja lastelaste vabaduse eest, võidelda nende ja iseenda õiguste eest elada inimväärset elu, nende vanemate isamaal, elada oma elu vabade ja alistamatutena...
  
  http://www.vabamotleja.info/index.php/kuulamis...
  
  Minu lugu on kirjutatud puhtas EESTI KEELES, kasutamata selleks ühtegi mittevajalikku võõrsõna...

  • 20 veebruar 2012
  • 1 kommentaar
  • hindamist ei ole

• My links

  Ei taha olla südametu maanteemõrvar! - Rahva hääl
  
  Blogi
  
  Ju-jutsu on elustiil - Õhtuleht
  
  Raivo Orgusaar: rahva eneseteadvuse tõus loob pinnase parteitu uusdemokraatia saabumiseks - Arvamus - Postimees.ee
  
  DELFI - : Kirjaoskamatud ajukääbikud teel volikokku
  
  DELFI - : Treenerite Liit - Elmar Sepa propagandamasin?
  
  aripaev.ee - Väikeettevõtja valitsusele: võta raha monopolilt ja luksuselt
  
  aripaev.ee - Väikeettevõtja valitsusele: ära soosi põhimõttelisi parasiite!
  
  aripaev.ee - Väikeettevõtja valitsusele: rahvas tahab otsustada
  
  aripaev.ee - Väikeettevõtja valitsusele: ametnikud ja arstid edetabelisse
  
  aripaev.ee - Väikeettevõtja valitsusele: puhasta kohtud korruptantidest
  
  Väikeettevõtja valitsusele: ära uputa saatusekaaslast
  
  aripaev.ee - Väikeettevõtja valitsusele: vähenda oma palka 30%
  
  aripaev.ee - Väikeettevõtja valitsusele: koonda valitsusaparaati 50%
  
  Pikast notarijärjekorrast pääsemiseks aitab altkäemaks - Eesti Päevaleht
  
  aripaev.ee

  • 22 oktoober 2011
  • 0 kommentaari
  • hindamist ei ole

• Kust leida kaitset seadusi eiravate kohtunike eest!

  Iga õigusriigi tegelik olemus peegeldub tema kohtute objektiivses ja seadusekuulkas töös.
  raivo orgusaar
  
  Võiksin selle loo pealkirjastada ka pealkirjaga: „Kes kaitseks kodanikke kohtunike Kollomi või Juhansoni eest”, kuid keskendun hetkel vaid neist ühel.
  1994 a. detsembris ostsin kohtutäitur Viljar Karja poolt korraldatud ametlikult enampakkumiselt 280 000 krooni eest 1-toalise korteri Lasnamäele. See, et ma kohtutäituri vaikimise peale hiljem üllatusena veel ka eelmise elaniku 8000 kroonise kommunaalvõla oma kraesse sain, on kogu selle afääri juures veel ei miski.
  
  See, et kohtutäitur seda enampakkumist ka Ametlikes Teadaannetes nagu kord ja kohus kuulutas ja seal peale minu veel ka 7 osalejat olid, kohtunik Kollomile nagu midagi ei tähendanud, sest just selle enampakkumiselt ostetud ja tolleks ajaks juba minu firma omanduses oleva korteri, otsustas kohtunik arestida ja teha seda võlgade tõttu sellest korterist ilma jäänud endise korteriomaniku, kahe alaealise lapse ema hagi alusel.
  Algas ligi neli aastat kestev kohtutee, millega mind vaid selle eest kostjana mööda kohtuid jõlgutati, et ma suvatsesin võtta omale „riski” enampakkumiselt korteri osta. Vähe sellest, et ma ei saanud üldse aru, mille alusel kohus minu korteri üldse arestis ja mind kostjana koheldes minu vastu hagi menetles, sundis kohus Taimi Kollomi isikus mind „kiirema kohtulahendi” ajendil, kahasse enampakkumisel sissenõudjaks olnud ja tolleaegse teise kostjaga kas kompenseerima või ostma enampakkumise tõttu korterist ilma jäänud naisele uut elamispinda. Minu selgitust, et ma pole tollelt naiselt mitte sentigi saanud ja mul pole talle paraku ka midagi kompenseerida ning küsimust, miks ma peaksin sama korteri veel ka teiskordselt ära ostma, ei tahtnud Kollom aga kuidagi kuulata, vaid hakkas meile hagejat esindava vandeadvokaat Tiina Mare Hiobi nõudeid igal istungil aina tungivamalt peale pressima. See, et kohtutäitur Viljar Karja päeva pealt oma täituriameti maha pani ja justkui maa alla vajus, kohtule eriti midagi ei tähendanud ja kui enampakkumisel üldse mingeid täitevtegevusnorme rikuti, oli selles ainuisikuliselt süüdi enampakkumise läbiviija, mitte aga kelleks iganes osutuda võinud heauskne ostja. Igal korral, kui täitur aga taas kohtusse ei ilmunud, lükati istung jälle kohe maksimaalselt venitustaktikat kasutades ligi pool aastat edasi, sest ohus teadis, et just aeg on see, mis millega aresti all hoitava korteri näol mulle kõige enam survet avaldada ja mind hagejale järele andma sundida, sest ma andsin neile teada, et olin korteri ostuks eraisikult protsendiga laenu võtnud ja laenutagastamistähtaegki juba läbi saanud. Kogu kohtu tollane tegevus toimus advokaat Tiina Mare Hiobi diktaadi all ja kohtunik Kollomi vaikival heakskiidul ilma mingigi seadusliku aluseta!
  
  Alles pärast kahe aastat kohtus solgutamist ja „Reporteri” kaasamist kohtuistungile, mis nii kohtunikku, kui ka hagejat esindavat vandeadvokaat Hiobi silmnähtavalt ärritas, tegi kohus lõpuks, aga ikkagi ligi 3,5 kuud istungil lubatud tähtajast hiljem otsuse, mis vabastas vahepeal aresti all olnud korteri rahalise deposoodiga asendatud rahasumma, kohtudeposiidi alt.
  Veelgi kummalisem siinjuures oli aga asjaolu, hageja jätkas apellatsioonijärgselt taas menetlust Tallinna Ringkonnakohus, kus mind taas millegipärast kostjana näha taheti. Arusaamatu on ka see et Ringkonnakohtu menetlus algatati vaatamata sellele, et hageja apellatsioonikaebus päev antud tähtajast hiljem kohtusse jõudis. Teile lihtsurelikele kohtud sellisid mööndusi ilmselgelt ei tee. Seda olen ma omal nahalgi kogenud! Ka see, et Ringkonnakohtu istungi ajal minult kohtukulusi vastu ei võetud ja hilisemale kantseleisse jäetud kaebekirjale vastata ei suvatsetud, on vist juba tavaline möödapanek Eesti kohtusüsteemides, kuid alles Riigikohtus, kuhu keavati tuvastamaks hageja ühepäeavase hilinemise seaduslikkust, jõuti lõpuks ka seaduses järge ajades ometigi järeldusele, et minu firmat on kõik need aastad alusetult kostjana kohtutesse kaasatud ja soovitati edaspidistes menetlustes kaaluda mind kostja, ehk siis vastutava subjekti staatusest välja arvata. Kuid kummalistel asjaoludel ei leitud sealgi, et ühepäevane hilinemine apellatsioonikaebuse sisseandmisel just eriline seaduserikkumine oleks olnud.
  
  Asja asuti taas Riigikohtu suunava määruse alusel ja juba teisel ringil menetlema Harju Maakohtus. Olin ootuses, saada kohtust mingitki infot taas otsast algava kohtumenetluse kohta. Olin teadmatuses menetluse edasise toimumise või mittetoimumise asjus. Selle tsiviilaja raames 4. juunil 2009 tehtud kohtuotsus aga jõustus minu teadmata juba 23. juulil, kuid otsuse tegemisega samal päeval 4. juulil välja antud määrus, milles teatati lõpuks minu, kui ebaolulise isiku, protsessist eemaldamisest ja millega kõik minu kohtukulud minu enda kanda jäeti, jõudis kohtu ja Eesti Posti "ladusal" koostööl minuni alles 30. juulil, ehk juba seitse päeva pärast 4. juulil tehtud kohtuotsuse jõustumist!!! Seda et mina selles ise süüdi ei saa olla tõestab fakt, et võtsin kohtumääruse postkontorist välja juba kahe päeva jooksul pärast vastava teate saamist.
  
  Arusaamatuks jääb mulle aga asjaolu, kuidas üldse on võimalik selliseid kohtunike poolt läbiviidavaid mahhinatsioone seadustesse raamida ja kui sellisetes tegevustes on süüdi juba meie kohtunikud, siis mis kodanikuõigusi ja õiglust me veel oma riigilt üldse nõudagi soovime? Seega nende seaduslike mahhinatsioonide tagajärjel, ei saanudki ma antud kohtuotsust kätte saades, seda isegi mitte enam edasi kaevatava, sest see oli juba jõustunud! Ja seda, et taoline määrus üldse alles peale kohtuotsuse jõustumist kohtust välja saadeti, seda ei oleks ma ka kõige pessimistlikematel asjaoludel ühe end õigusriigiks nimetava riigi kohtusüsteemis osanud ette näha...
  Selline oli vaid eellugu ja eelmine mind puudutanud kohtunike Kollomi ja CO ühistöö, millega nad ilmselt kellegi tellimust täites hakkama said. Kui palju ülekohut nad üldse veel teadmata arvule vaikivatele kodanikele teinud on, see jääbki meil hetkel kahjuks seni teadmata, kuni inimesed viimaks sellest avalikulkt ka rääkima julgevad hakata...
  
  2008 a aprillis, kui Tallinna kesklinnas Mere 8 pst-l asuva KÜ juhatus, Katrin Enno ja Jüri Kongase isikus, mult elektritöid teostava As Tera vahendusel, pikendusjuhtme kasutamise eest korterist voolu ära võttis ja seejuures olematutele asjaoludele Elektriohutsseaduses vihjas, loobusin ma elektrita elamise eest sootuks kommunaalmakseid tasumast.
  Olles üle 2, 5 a. elektrivooluta ja tasumata sama perioodi eest sentigi kommunaalmakseid, otsustas KÜ Mere pst 8 juhatus mult saamata jäänud kommunaalmaksed kohtu teel välja hageda. Mulgi ei jäänud lihtsalt muud üle, kui vastuhagi korras samalt KÜ-lt, pikendusjuhtme kasutamise ajendil ja tegelikult seadusetult äravõetud elektrienergia tõttu tekitatud kahjusid nõuda.
  Tasingi ära 8500 kroonise riigilõivu ja 450 krooni veel ka selle eest, et kohus kohustaks KÜ-t juba enne menetluse algust lülitama minu eluruumi tagasi sealt ebaseaduslikult ära võetud elektriühendus. Ma ei tea miks, kuid seda tsiviilasja menetlenud kohtunik asendati esmakordselt, mitmete kümnete minu kohtukogemuste jooksul, kummalistel asjaolude ja ajutiselt teise kohtunikuga ja selleks asenduskohtunikuks sai taas Taimi Kollom, kes andis k.a 28. detsembril välja paljudele advokaatidelegi väga kummalisena tundunud määruse – mitte rahuldada minu hagi tagamise abinõud palvega, korterisse elektri sisselülitamiseks, kuna ... ta pole veel otsustanud, kas vastuhagi üldse menetlusse võetakse! Veel kummalisem siinjuures on see, et ta üritas ära lõigata ka taganemistee, mida ma kindlasti kasutanud olekisn ning ta kirjutas, et määrus ei kuulugi edasikaebamisele, tõkestades seega pelgalt oma ukaasi põhjal meie kolmeastmelise kohtusüsteemi olemuse!
  
  Antud teoga rikkus kohtunik Kollom millegipärast taas räigelt üldisi tsiviilõiguslikke menetlusnorme ja tekitas ilmselt minu blogis oleva ja teda puudutava loo eest, minu taltsutamiseks, mulle lisakulutusi, sest otsust siiski Ringkonnakohtusse edasi kaevates, pean ma taas tasuma uue, 450 kroonise riigilõivu ja veel ka õigusabikulu oma advokaadile uue määruskaebuse koostamise eest. Mis ajendas kohtunik Kollomit tegelema sellise väljapressimisega eelmise hagimenetluse ajal, mil mind 4 a. asjatult kohtutes vintsutati ja milleks oli tal nüüdki vaja välja anda määrust nii enneaegsena, tegemata enne otsust minu poolt esitatud vastuhagi menetlusse võtmise kohta või ära ootamata asja tegelikult menetlenud kohtuniku tagasisaabumist. Ja milleks üldse oli vaja ühe kohtuniku menetluses olnud tsiviilasja anda ajutiseks menetluseks teisele kohtunikule, kui menetlusse saaks ju kohtuniku puhkuse ajaks vastavalt levinud tavale, kuu või kahe pikkusi pausi teha ja pealegi, määras ju Kollom ise alatasa uusi istungeid just 6 kuuliste vahede tagant ja siis ei tundunud need tähtajad talle sugugi pikad olevat...
  
  Üha enam ja enam Eesti kohtusüsteemiga kokku puutudes, olen suures hämmingus siin lokkavast seadusetusest ja mul ei jää kahjuks muud enam lootagi, kui helgemat aega, mil igaveseks ametisse määratud, kuid selgelt juba ajale jalgu jäänud kohtunikke, nende ebaseaduslike tegevuste tõttu lihtkorras ametist taandada saaks ja rahvas lõpuks ometigi omale tehtud ülekohtud julgemalt ka laia avalikkuse ette tooks ...

  • 28 detsember 2010
  • 17 kommentaari
  • hindamist ei ole

• Hullud päevad ...iga päev

  Minu tavalised tööpäevad ei möödu mitte just nii, nagu igal tavakodanikul, sest ma olen just see, kes on sisuliselt juba pea 16 aastat tegelenud sotsiaaltööga, ehk tegelenud nende inimeste eluaseme- ja ka muude probleemidega, kes on oma edukamad ajurakud juba kas maha on joonud või pole nende esivanemad neid rakke neile pärandanudki... Ma pole seda tööd teinud mitte just vabatahtlikult, vaid see kaasneb paratamatult tööga, mis mulle leiba on andnud...
  
  On reede 8. oktoober . Olen koolitusel. Minu laua äärel hääletuks keeratud telefoni valgus ühtelugu süttib, et minutiks paariks taas, kuni uue helinani kustuda. Eemaldun mõtetega loengust, et heita pilk hullule, kes meeleheitlikult teiselpool toru minu numbrit „ketrab” ja veendun ka seekord, et minu vaist ei petnud mind taas. Helistajaks on loomulikult minu üürnik ja kui see poleks olnudki mõni minu olemasolevatest üürnikest, oleks see kindlasti olnud mõni uus üürilesoovija, kes nii meeleheitlikullt mind toru tõstma sunnib, sest minu kogemuste põhjal on mul selleisteks meeleheitlikeks helistamisteks võimelised neist umbes 3/4.
  Koolituse lõppedes tuvastan kokku 8 vastamata kõnet ca. 14 min. perioodi jooksul ja loomulikult oli see ühe ja seesama üürniku saavutus. Helistan Talle tagasi ja saan jälle teada (alles nädal tagasi oli juba sama lugu), et üks kassidest, kelle ta alles minu pinnale kolides väljast kodustas, on kolinud tema naabruses asuvasse ruumi, milles ma alles remonti teen ning mille uks seal asuvate tööriistade tõttu ka lukustatud on.
  Kuna ma kiirustan koolituselt järgmisele kohtumisele, helistan talle tagasi ja annan talle teada, et hetkel mind oodata pole mõtet ning kassiga homseni midagi ei juhtu ja üürnik võiks lõpuks oma ärrituse maha suruda, sest esiteks pole ma just kiirabibrigaadist, et iga väljakutse peale kohale lennata ja teiseks tunnen ma loomade käekäigu vastu piisavalt huvi ja tean, et ka seekord ei heida päeva või paariga kass seal mitte mingil juhul hinge ja ma tõesti saabun sinna esimesel võimalusel.
  
  Õhtul, just siis, kui olin just kokku leppinud et lähen rattaga sõitma ja mind oodati seejärel veel ka Viimsisse, hakkavad pihta jälle „kassikõned”. Igal juhul vastasin ma nüüd kõnele ja püüdsin kassiahastuses kassisõbrast üürnikule mõista anda, et tulen juba hommikul kassi vabastama, kuid ei miskit. Ma ei suutnud seda räuskavat ja nutuga pooleks olevat kisa seal torus enam taluda ning sõitsin vaatamata suhteliselt hilisele ajale, kell 21.20 kohale.
  Mind võtsid vastu 2 naist, kellest üks oli samas majas elav kassitädi ja teine minu kassisõbrast üürnik, kes kahjuks oli enam kui kerges joobes. Kuna ruum, milles ma remonti teen, ei ole mitte tühi, siis loomulikult inimest pelgav kass poeb mööbli ja muu kola taha peitu. Nii need tädid seal ca. 10 min. Kassi meelitasid ja otsisid, kuid tulutult. Kahjuks pidin ma vastutulelikkusele vaatamata taluma oma üürniku sõimu ja kogu selle aja kuulama, kui südametu ja hoolimatu ma olen ja kui ma veel julgesin öelda, et pean kahjuks lahkuma, foreerus sõim minu aadressil veelgi. Lahkusin, aga mu kassisõbrast nokastanud üürnik oma arulageduses purustas siis hiljem toas, mille aknale kass ilmus kahekordse aknaklaasi, et kass meeleheitlikullt „vangistusest päästa”. Ma mainin siin ära veel selle, et tänu nende kasside majutamisele on kogu üüriruum kenasti silguhaisust üle küllastunud, sest nendele kahele kassile, keda halastusest siis tänavalt enda juurde majutati, ei anta süüa mitte nii palju, kui nad vajavad, vaid silgud, krõbinad ja viinerid vedelevad toanurgas, otse riidepolstriga toolidel ja tugitoolidelgi just seni, kuni kassid need lõpuks ära viitsivad süüa, kui üldse viitsivadki neid sootuks rosikuma lastes.
  
  Laupäev 9. oktoober. Ilus päikesepaisteline ilm. Leian paljude tegemata asjade kiuste aega lapsega välja minna. Kuid üsna pea, kui me just rullitama olime läinud heliseb taas telefon. Seekord on helistajaks teine üürnik, kes kuradb korralagedust ühes 5 toalises kommunaalkorteris, kus igas toas eri üürnik elab. Peatüki kangelased on 2 invaliidist sõpra, kes kumbki septembri algul mult oma toa üürisid. Kuna käesoleval ajal poe üürinikke ikka veel väga kerge leida, on need invaliidsuspensioni saavad kodanikud kindlad üüritasujad ja mul polnud nagu pühjust nendega üürilepingu sõlmimisest keelduda, erinevalt ehitajatest, kes igalt teiselt tööandjalt külma saavad ning ei suuda ja seetõttu enamasti ka üüri ära ei tasuda.
  Nüüd on mehed otsustanud üürimaksest järelejäänud raha laias sõprade ringis maha juua. Nende lahkusel pole tegelikult ju midagi halba, kui vaid need sõbrad inimeste moodi välja näeksid ja külla ikka ilma kilekotis olevate pükste ja muu eluks vajaliku nodita saabuksid ning õhtul või vähemalt järgmisel päeval taipaksid ka koju minna. Kuid see pole veel kõik. Kummalisel kombel on enamasti suurimad jobud just ka suurimad riiukuked ja tülinorijad. Vähe sellest, et ühel „külalisel” juba saabudes laterngi silma all ilutses, otsustas teine siis ühisköögis askeldava ja naabertoas elava, ühe minu üürnikust mehega nokkima hakata. Kuid mitte selle pärast ei helistanud mulle järjest kaks naaberüürnikku.
  Eelmisel õhtul, ehk ilmselt ajal kui ma kassinaisega maid jagasin, käis siin Sõle tänava kommunaalkorteris tõeline möll. Esikus, kus seisis minu ostetud värvipott, millega üks mitte asjaosalistest üürnikest omal initsiatiivil köögiseina soovis värvima hakata, aeti seletamatutel asjaoludel ümber ja u. kolmandik esiku muidu pruunist linoleomist siniseks värvus. Ka see pole veel kõik ja WC, kus inimesed asjal käivav oli nii ära „asjatatud”, et ühel pool wc potti oli keegi oma mao, teisel pool aga päraku suutnud nii ära tühjendada, et midagi õnnestus siiski ka potti sisestada. Suur kiitus sellegi eest, et midagigi potti suudeti lasta! Järgmisel päeval, ehk siis laup hommikul, kui need kained ja minule helistanud üürnikud olid kogu värvi, rooja ja ropsi ära koristanud, pidid nad tegelikult juba kolmandat päeva taluma ühe invaliidist üürniku, ehk lahke võõrustaja toast räiget lärmi, mis ilmselt joominguga kõik need päevad ka enne kaasas käis.
  Kui ma lõpuks Sõle tänavale saabusin, ootasid 2 kainet, naabrite kõntsa ja lärmiterrori all kannatanud üürnikku mind juba pikisilmi. „Ole Sa ettevaatlik, nad on kolkmekesi” ütles mulle üks naisüürnik, kui ma temast möödudes „peoruumi” ust avama asusin. Avanud ukse istus seal 5 vindist tüüpi, kellest 2 minu enda üürnikud. Ma ei hakanud kulutama aega nende tüüpidega „tutvumiseks”, vaid käratasin vene keeles: "VÄLJA!". Üks „külalistest”, ilmselt kamba „kõvem mees” suutis vee küsida: „Tsegooo?”, kui ma tal juba samal hetkel rinnust haarasin ja diivanilt lennult püsti tõmmates otse toa ukseavast välja viskasin. Kuna heitehoog oli mullegi üllatuseks liialtki lennukas, ei vabastanud ma haaret enne, kui olin seltsimehe enne kokkupõrget seinaga peatanud. Minu imestuseks polnud 2 järgmist „külalist” aga vee tõusma hakanudki ning seega pidin kordama oma nõudmist: "VÄLJA JA JOOKSUGA!".
  Üks laternaga vennike ajas end seepeale püsti ja hakkas oma „elamist kokku pakkima”, kuid hüüdsin taas: "VÄLJA! KOHE!", kuna ei soovinud tema toimetamiste taga siia täissuitsetatud ja läppanud õhuga tuppa kauaks aega veetma jääda. Kuid seepeale otsustas „väsinud" mees hoopis tagasi istuda.
  Mis mul üle siis temagagi jäi? Haarasin ka sellel sellil rinnust ja tirisin sama lennukalt toast välja nagu eelmisegi ja maanduski ta samasse kohta, kust eelmine õnneks end püsti oli jõudnud ajada, maandumiskoha suutnud vabastada ja ukse poole astuma hakata. Kolmas parmott tõusis seepeale juba ise püsti ja komberdas toauksest väljagi, kui äkki tuli temalgi meelde, et on oma püksid (teine paar oli ikka kenasti jalas), mis ta igaks juhuks külla tulles veel kaasa oli võtnud, olid kusagile toanurka maha jäänud ja ta otsustas äkki kannapöörde teha ja neid otsima asuda, kuid juba järgmisel hetkel oli ka tema ühe tõukega koridoris kõhuli ja temagi pidin poole lennu pealt kinni püüdma, et ta eile ümberaetud ja veel pooleldi täis olnud värvipotti näoli suplema poleks läinud. Mitte, et mul tema näo värvimise vastu midagi oleks olnud, aga lihtsalt värvist hakkas kahju!
  Kui kõik kolm parmoselli olid koridoripõranda tolmu oma riietega peaaegu, et puhtaks pühkinud, sammusid nad kenasti juba trepist allapoole. Korteriust sulgedes palusin nende lõustasid mulle siin enam mitte näidata...
  Õhtu kell 19.30. Taas heliseb telefon. Probleem on jälle Sõle tänaval, kus ühe invaliidist üürniku akna all röögivad 3 meest ja nõuavad sissepääsu. Kuna nad on seal karjunud juba ligi 10 minunit, ähvardades hakata aknaid sisse viskama, kui neid sisse ei lasta. Mulle helistavad järjest 2 tesite tubade üürnikku ja paluvad, et saabuksin taas korda majja looma. Kuna olin just Koplist töötegemiselt saabunud ja kasutasin juba teist kuud liikumiseks ainult jalgratast, ei kujutanud ma ettegi, et pean taas ratta seljas sinna, nende arulagedate seltsi tagasi väntama. Otsustan, et lihtsam on saata paigale politsei, kuid mõni minut hiljem, saamata hingerahu, sõidan juba ka ise sündmuspaigale. Kui ma kohale saabun, ootab politseipatrull trepikoja ees. Üürnik, kelle juurde sissepääsu nõutakse on teise korruse avatud aknal ja kolm jommis meest selle akna all räuskamas. Politseinikud seisavad aga lihtsalt auto kõrval ja vaatvad. Pöördun politsei poole ja palun räuskavad mehed akna alt eemale toimetada, enne, kui neid ise hakkan minema toimetama, kuid politsei küsib, et mille eest, nad pole ju midagi teinud? Seepeale palun ise, pöördudes meeste poole, kellest kaks on samad, keda päeval juba kord korterist välja tõukasin, et nad lahkuksid. Ühele uuele, keda ma päeval ei näinud, minu jutt ilmselt ei meeldinud ja ta läheneb mulle vigases eesti keeles roppusi karjudes ning meie „vestluse” kestel lubab mul näo siinsamas ülesse peksta. Ma ei tea, millisele imejõule loodavad sellised alkohoolikutest löömamehed, aga jällegi on üks mees oma varjust suuremaks kasvanud ja enne, kui ta mulle kallale julgeb tulla, päästab teda politsei. Arvan, et just teda, mitte mind, tõmmates ta seina äärde harkisjalu seisma. Nüüd hakkab alles politsei aru saama, et neid mehi ei saa ikkagi siia jätta ja asub nende dokumente kontrollima. Mida aga pole, see on dokumendid, neid pole kaasas ühelgi alkaššil, aga politsei rahuldubki vaid nime küsimisega, veendumata ja kontrollimatagi, kas sellise nime ja sünnikuupäevaga isikuid olemaski on? Parmotid lahkusid seekord küll füüsilise kontaktita, aga mine tea, kas ka jäädavalt? Aga nendele invasõpradest üürnikele korraldasin ma kahe päeva pärast sundkolimise kaugemale Kopli sügavustesse, kus naabrid karmimad ja pika ning teisi häiriva peo pärast sellistele pidulistele vahel ka pasunasse annavad.
  
  Pühapäev 10. oktoober. Lootsin, et olen pääsenud juba hullude päevadeta, kui mõned minutid enne keskööd helistab äsja kesklinnas asuvasse puumajja kolinud üürnik, et talle sadas läbi lae kaks meest tuppa...
  Mul kiilus korraks kogu mõttesüsteem kinni, arvasin,et poiss vist segi joonud või kargas halva une pealt ülesse, ent restart oli üsna kiire ja ma suutin pärast mõnesekundilist vaikust küsida: „mida, ma ei saanud midagi aru”. Kuid kuuldu oli täpselt sama, mida ma tegelikult enne kuulsin, kuid teadvustada ei soovinud ja mingiks ilmselgeks luuluks pidasin. Üüriku juurde, kes elas esimesel korrusel, kukkusid üleval asuvalt ärklikorruselt läbi lae tuppa kaks temale veel tundmatut isikut. Nimelt asub selle korteri peal asuv korter katusealuses, mille kaldseinte madalamad osad on kohati välja ehitamata ja selles katusealuses, kust mehed läbi kukkusid, keegi kunagi ka ei käi, sest sissepääski sinna on meeter x pool suurune avaus. Kuna seal ei ole taladele laudugi peale löödud, ei saa sinna üldse kondama minnagi ja siiamaani pole seal keegi õnneks käinudki ning ligipääsugi sinna omavad vaid kahe seal teisel korrusel asuva korteri üürnikud.
  Kogu asja probleem oli aga jälle loomulikult ei miski muu, kui joomine. Üks seal üleval elavatest üürnikest ei suutnud oma veel reedel alanud sünnipäeva pühapäevalgi lõpetada ja naabertrepikoja üürnikust sünnipäevaline oli end priist kraamist nii täis kaaninud, et ei saanud vist adekvaateselt aru, et sellisest luugiavast käpuli sisse ronides, ei jõua mitte kuidagi oma koju. Aga vaatamata sellele, et ta maad ega mütsi ei jaganud, maabus ta edukalt otse õhukesi laelaudu katvatele soojustusvati patjadele, kus uni ka tema rammu otse sealsamas röövis. Ta oleks võinus seal ju hommikul ärgatagi ja taas sama edukalt ka välja ronida, kui teine seal naaberkorteris elav üürnik talle „appi” poleks läinud ja teda sealt välja poleks hakanud urgitsema. Saatuse tahtel ja füüsika reeglite kohaselt ei pidanud õhukesed laelauad aga kahe mehe raskusele vastu, kuid just saatuse tahtel maabusid mehed teineteise otsa otse sinna, kus midagi väärtuslikku ega ka eluohtlike vigastusi põhjustada võivaid esemeid all polnud ja seega ka erilisi traumasid nad oma 2,6 m kõguse vabalangmisega, peale sinikate ei saanud.
  Avause, kust otse pööningut võis imetleda, lõid needsamad kaks vennikest järgmisel päeval küll kinni, kuid lae viimistlus on veel tegemata...
  
  Esmaspäev 11. oktoober kujunes mul vaidluseks kahe erinevates korterites elava üürnikuga, kes küll regulaarselt raha ei suuda maksta ja oma makseid kirja ei pane, aga oskavad väga imestada, kust nende üürivõla arvestusel nii suured võlad tekivad. Kummaline, et inimesed vaidlevad tihti seal, kus neil oma seisukohtade kaitsmiseks mingeidki argumente pole esitada ja tihti pole nad veel ka ise kindlad, kas nende sesukoht ikka tõene on.
  Aga mitte sellest ei soovinud ma esmaspäeva puhul rääkida. Kusagil kell 23.15 helistab mulle ühe Koplis asuva ühiselamu naaber ja avaldab pahameelt, et minu üürnik igat kodutut, kriminaali ja narkarit omale külla kutsub ja alatasa toas joominguid korraldab. Nende õnnetuseks, on mees, kes sellised mõne rusikahoobiga tavaliselt „korrale” kutsub, Soomes leiba teenimas. Vihast väljapääsu otsimiseks lihtsalt oli vajadus helistada kellelegi, kes sind ju ära kuulaks, kuid see ei jäänud mitte viimaseks kõneks. Juba 10 min. hiljem helistas ta taas ja teatas, et üks naabrite poolt valest koridorist välja aetud, sama maja elanik, naases püss käes ja asus seal elavaid inimesi sihtima. Viimased pagesid kabuhirmus oma tubadesse ja kuulsid vaid pauke, mis kinnitõmmatud uste taga neid saatsid.
  Vot see veel nüüd puudu oligi! Selline on minu üürniku „sõber”, aga milline siis on minu üürnik? Igatahes kümmekond minutit hiljem oli terve maja politseinikest ümber piiratud, naabrid lugesid kokku ligi 20 meest. Tüüp küll vahistati, kuid ilma püssita. Mine tea, kas suudab ka politseid ninapidi vedada ja püss jääbki leidmata, saab järgmisel korral veel kõmmutada.
  
  Teisipäev 12. oktoober
  Suundun oma ehitusobjektile, sinna, mille kõrval elab see aknalõhkujast üürnik - kassitädi. Tema kõrval elab veel üks teinegi minu üürnik - 60 aastane naisterahvas, kes pole küll venelanna, vaid ühe aasia suurrahvuse venestunud esindaja. Igal korral, kui ma saabun sinna ruumi, kus mul hetkel remont käib, on Tal tont teab kust minu saabumisest kohe hais ninas ning Ta tuleb alati just sinna, kus Ta tegelikult käima ei peaks ning ütleb alati justkui plaadi pealt lausudes: „TERE HÄRRA RAIVO”, ning küsib tingimata, kas ma jään kauemaks, st. ehitama või tulin vaid korraks, ning tingimata alati vabandab, et mind kõnetas? Iseenesest pole ju paha, kui huvi tuntakse ja huvi tundja ka korralikumat tüüpi ja kaine inimene, kuid teisest küljest pean ma alati temale ja ka vastama, et seega just nagu aru andma, mida ma teha kavatsen, kuigi minu tegevus teda, tema käimisi ja tegemisi ruumide eraldatuse tõttu sugugi ei häiri ja pealegi ei meeldi mulle üürnike ees oma tegevuse üle aruandlust pidada. Kui ma siis tõesti mõnel päeval just sinna kauemaks tööle jään, küsib Ta ka alati, mis kell ma lahkuda kavatsen? Kui ma plaanin seal lühemat aega tööd teha, üllatab ta mind alatasa kohvi/tee, võileibade või saiakestega, mida ma tegelikkuses üldsegi ei söö. Tore ju, et inimene lahke on, aga alati pean ma talle ütlema, et pole mõtet pakkuda sööki, mida ma naguinii ei söö, sest head nägu teha ja rämpstoitu süüa ma viisakusest tõesti ei kavatse. Vastu tulles inimese erilisele püüdlikusele, pole ma tema poolt pakutud teest/kohvist siiski keeldunud, kuid mulle ei meeldi, et see, millegi pakkumine, on saanud inimese kinnisasjaks. Pruugin ma talle öelda, et kavatsen pikema tööpäeva teha, jookseb Ta ilmtingimata poodi ja asub seejärel küpsetama. Ma olen juba teadlik, et inimene vaaritab jälle tuhinaga, et mind sööma kutsuda ja püüan alati enne, kui Ta "söögitoimkonnas" toimetama asub öelda, et ma ei soovi süüa, kuid tulutult. Inimese pealetükkimisel pole lihtsalt piire...
  Ajal, mil ma tööd tegin ja tädike ilmselt kusagil turul mulle minu soovist olenemata süüa ostis, helises telefon. Helistajaks oli vanahärra, kes mult sealsamas Sõle tänaval, kust ma tüüpe välja viskamas käisin, aga teises trepikojas tuba üürib. See 70-ndates härra paistis septembri lõpus asjaliku „eestiaegse” mehena, kes teatas, et ei joo, kuna sööb suures koguses rohtusid ning andis midagi kartmata kahtlustamata mulle 500 krooni käsiraha, et mõni päev hiljem 1.oktoobril sisse kolida ja siis 5. kuupäeval, ehk pensipäeval ülejäänud summa ära tasuda. Ei küsinud Ta käsiraha makstes mu nimegi ega soovinud enne lepingutki sõlmida, kui kogu raha makstud on. Ühesõnaga 5. oktoobril ehk pensionipäeval ta isegi helistas mulle ja kutsus mind raha järele. Kui ma juba kolmveerand tundi hiljem kohale jõudsin, oli vana end nii maani täis kaaninud, et hakkas lausa segast ajama. Ja ise veel varem rääkis, et ei joo ju!? Taat röökis midagi, kohati arusaamatutki ja kui ma talt röökimiste vahel suutsin raha küsida, teatas, et ei saa ma s...agi. Pidin siis mõned minutid temaga keplema, et taat nõustuks tegema seda, mida lubanud oli ja mille pärast mind kohale kutsus. Siis luges ta lõpuks ometigi kokku 1600 krooni (1800 asemel) andis selle mulle ja hetk hiljem kiskus mul selle käest uuest tagasi. Taas natuke kemlemist ja taas ulatas Ta mulle needsamad rahakupüürid, mille ma seekord kiirelt tasku pistsin. Igatahes olin röömus, et niigi väikese vaeva närvikuluga tulema sain.
  Selleks helistajaks oli niisiis seesama taat, kes mind küll kõnetas, kuid ilmselt mind kuulmata kõne pea katkestas. Helistas siis uuesti ja taas sama, ei midagi. Arvasin juba, et taat jälle nirvaanas, kuid kolmanda korraga kuulis ta siiski midagi, sai aru et ma teda kuulan ja teatas, et on võtme ära kaotanud ja tulgu ma Talle nüüd võtit tooma!!! Tänasin taati, et Ta oli lõpuks ka kaineks saanud ja küsisin, kas Tal on vaja tuppa või välja saada? Kuna taat oli ise toas, uks küll lukustamata ja võti tont teab kus, ei lennanud ma loomulikult kohale, kuna häda tegelikult polnud just kuigi tõsine ja pealegi, plaanid olid ju teised ja eks see joomine kannatusi põhjustabki. Teatasin, et kannatagu päeva, ehk kakski, kuna ka homme on mul päev täis planeeritud, bussivedu tellitud ning muud toimetamised ära plaanitud, kuid taat seda kuuldes eriti ei röömustanud, kas Ta mind üldse kuuliski ja lubas uuesti helistada...
  
  Sel päeval samal päeval siis valmistas see 60 a. tädike mulle pastaroa, mida ma puht viisakusest olin sunnitud ära sööma, jõin ära ka tassi teed, tänasin tädikest ning tahtsin juba minemagi hakata, kuna õhtul vaja nagu trenni anda, kuid ühe hetkega istus tädike juba minu süles ja küsis: "kuhu ma nii kiirustan?". See tema käitumine ja küsimus olid nii ootamatud, et ma olin kergelt ehmunud..
  Kui Talle siis seletasin, et vaja edasi minna, palus ta mul tema juurde jääda... ning küsis, kas mul kodus naine ootamas? Ma küll ei teadnud, kas Ta soovis mind jäädavalt või vaid mõneks õndsaks hetkeks, ei hakanud ma seda igaks juhuks ehmunult ka küsima ning minu ehmatus kasvas veelgi. Pealegi olin ma veel ju tädi raskuse all lõksus ja mul jäi üle vaid kas temaga sel teemal diskuteerima asuda või koos temaga lihtsalt toolilt tõusta. Kuna tädi ei tahtnud kuidagi tõusta, vaid küsis, et kas toit ka maitses, sain aru, et olen nüüd tema ees vist juba väga suurtes tänuvõlgades. Kõik need kohvid, teed, saiakesed, võilevakesed, mida ma enamuses siiamaani ei söönudki ja see tänane lõunasöök, mille konksuna alla neelasin... Ma juba kujutasin end ette tädikese seksorjana ning külmavärinad jooksid üle mu keha, kuid tädi ei tõusnud... Õnneks, sel korral helises taas telefon, vaatasin tädile otsa ja palusin Tal nüüd tõusta, kuna muidu ei saa ma ju taskust telefoni kätte. Sain lõpuks soovimatust koormast lahti, aga ka helistajaks oli ju üks arusaamatu taat, kes küsis, kui kaugel ma juba ka olen. Püüdsin Talle seletada, et hakkan varsti trenni minema ja täna kuidagi võtit tooma ei jõua ja pealegi ei julge ju viimaski ära anda, ehk kaob seegi ja seega vaja veel uued dublikaadid teha... Kuid kas Ta mind üldse kuulas või kuuliski? Igatahes teatas Ta et ootab ja tehku ma kiiresti...mina aga seadsin omasoodu sammud kodu poole, et minna trenni, kus mind ootasid hoopis teistsugused, arukamad inimesed...
  
  Neljapäev 14 oktoober
  Jõuan lõpuks ka Koplisse vanamehele võtit viima. Kuna olin andnud Talle oma viimase trepikoja magnet, helistan ja püüan vana alla kutsuda, et majja sisse pääseda. Õnneks vastab mulle adekvaatses olekus inimene ja peagi on taat all ust avamas. Suundume koos ülesse kolmandale korrusele, taat peatub teise korruse käsipuu juures ja teatab, vaata seda kohta, ma hiljem räägin edasi. Kui juba toas oleme, teatab ta, et mõni päev tagasi, kui ta kaardiga poes maksis, sai Ta ilmselt omale sappa narkaritest kriminaalid, keda selles Sõle tänava majas elab nagu ühepäevaliblikaid riiklikul looduskaitsealal. Need isikud olid oma uksemagnetiga avanud trepikoja välisukse ja tõmmanud taadi sealsamas käsipuu kõrval selili ja röövinud Talt ära pangakaardi. Kuniks taat end püsti ajas ja röövist toibus ning panka kaarti kinni panema komberdas, konstateeriti seal vaid fakte, et tema kontolt on just minutid tagasi kogu summa välja võetud
  Loomulikult tegi ta Erika tn. politseisse suundudes ka avalduse, kuid teades varavastaste kuritegevuse talituse küündimatust, oli see vanale kepiga käivale mehele vaid liigne pingutus, sest varavastaste kuritegudse statistika on ilmselgelt nullilähedane. KAPO aga sellest upub rahasse ja on minu jälitamiseks võtnud ilmselt eelarvelisele kohale nuhi koos uhiuue škoda Octaviaga ning kui varguste või röövimiste järg kunagi ka teie, kõige paadunumate skeptikute ja parteialamateni jõuab, võite vaid ehk tehtud ülekohtu eest.lohutusena meenutada siia minu poolt kirjapandut.
  
  Kui ma taadi juurest edasi Kpolisse sõidan, et seal ühe potensiaalse kliendiga kohtuda, seisatan helistamiseks oma maja trepikoja ees. Minust 20 m tagapoolt tulid samas suunas 2 noormeest, kellest üks magnetvõtmega ukse avas ja samasse majja sisenes, teine aga nõjatus minust 5 m eemal asuva puu najale ja otsis oma pilves oleku, gravitatsiooni ja ilmselgelt talle maakera liiga kiirest pöörlemisest tingitud peapöörituse eest reaalset füüsilist tuge. Äkki talle aga puu poolt pakutu ei sobinud ning ta komberdas minu juurde, jäi minust 1m kaugusele seisma, kõndis edasi-tagasi, pingsalt ja üsna täpselt seda 1m kaugust säilitades, pomises midagi ning istus jällegi aktiveerunud gravitatsiionijõudude survel maja seial olevale äärekivile, minust siis 1m kaugusele ja hakkas pomisema. Kuna rääkisin tel-ga ei kuulanud ma teda, kuid kui ta aina kõvemini nõudma hakkaks, et ma telefoniga ei muliseks ja uttu tõmbaks, kuuldus see lüpuks ka minu kõrvu. Kui ma seejärel tema poole vaatasin, teats ta: TÕ KARATIST ...ANNÕI UJOBÕVAI OTSJUDA...". Kaalusin hetke, kas katkestan kõne ja reageerin selle zombi mõnitustele või lasen tal oma luuludes edasi hõljuda. Kui Ta veel sama pomises näitasin talle näpuga, et on aeg suu kinni panna, kuid see viibutus keeras mehe veel rohkem ülesse. Ilmselt otsis ta juba võimalust, kuidas teda raskelt istuma sundivast gravitatsioonist kergemini jagu saaks, kuid samal hetkel väljus majast tema äsja sinna sisenenud sõber, tõmbas teda varukast ja ütles: "otstan, pošli". Pöörasin sellele järjekordsele "vägilasele" selja ja sisenesin majja konstateerides jällegi reeglit - mida väetim mehike, seda ülbem, agresiivsem ja valjuhäälsem ta kipub olema. Otsides jällegi seost sealt, kust me kõik pärit oleme, ehk loodusest enesest, võib väga paljude klähvivate ja vaid kannast hammustavate minikrantside kohta aga just täpselt sama öelda
  
  Õhtul kodus. k
  Kella 21.30 paiku heliseb telefon ja helistab üürnik Sõle tänavalt, see, kes ennist minu poolt väljalennutatud parmude läga koristas ja mind toona korda looma kutsus. Ta teatab, et tema "kallis" naine on kahe talle tundmatu mehe ja ühe naisega nende juurde viina jooma tulnud ja teda lihtsalt tõugati toast, kus nad koos naisega elavad, välja. Loomulikult polnud jälle vaja midagi muud, kui Raivot, kas Batmani või Ämblikmehe kombel kohale lendaks ja õigluse jalule seaks! Mis asjaolud seal olid ja mille pärast riid, uued mehed ja väljatõukamine aset leidsid, seda ma ju tegelikult ei teagi. Helistasin vaid tema naisele ja palusin korteris joomingutuure mitte ülesse keerata. Naine, kes alles paari päeva eest insuldiga haiglast naasis ja pool peadki veel kiilas, oli juba küpse, alkohol oli ta üle selgelt võimust võtnud, kuid ta jagas veel ühtteist ja lubas, et kõik saab korda ja võõrad ning purjus inimesed lahkuvad...
  10 min. hiljem helitab sama mees uuesti ja teatab, et jooming kogub aina tuure ja keegi ei kavatsegi lahkuda. Helistan uuesti, kuid naise tel. on juba välja lülitatud.
  Möödub veel 13 minutit ja taas helistab mees, kes oma toast välja tõugati ning teatab, et kui ta tuppa tagasi tahtis siseneda lubati ta vaeseomaks klohmida... ning palub mul siiski kohale tulla. Teatan, et ei taha tõesti nende peretüliks kaugustest kohale sõita ja ööbigu ta seal vabaksjäänud toas ning klaariga pereasju hommikul, kui kaasa või endine kaasa, mis ta iganes selleks ajaks ka pole, kaineks on saanud.
  Kuid kell 22.07 helistab mees taas ja anub, et ma kohale ilmuksin, kuid minu ilmumine läbi telefonilevi on võimatu ja teen kainelt kalkuleerides talle ei öeldes ehk liiga, aga ma tõesti ei jõua kõigi elu läbi elada ja kaasa mängida, oleks aega enda elugi rahulikumalt võtta. Seega vabandan ta ees ja soobvin head ööd.
  Sellega aga asi ei lõppe. 22.12 helistab mulle selle varem helistanud kaasa, keel selgelt pehmem, kui tavainimestel ja küsib: "hallo, kes seal on?". Kui ma vastan, et see kellele helistasidki, siis küsis ta uuesti: "AGA KELLELE MA SIIS HELISTASIN?" püüdsin talle paari lausega teada anda, et ta mulle hommikul helistaks ja soovitasin säilitada tema toas vaikust ning soovisin head ööd! Kuid juba kell 22,23 helistas ta uuesti ja uuris taas keel suus logisemas, et miks ma teda riielnud olen. Palusin tal sama küsimusega hommikul uuesti helistada ja soovisin pikema jututa jälle head ööd. Veel mõned minutid hiljem helises taas telefon, helistajaks seesama end umbe joonud naine, minu üürniku elu armastus. Mulle neist joogistest igatahes juba aitas. Pean targemaks kõne enam mitte vastu võtta...

  • 15 oktoober 2010
  • 3 kommentaari
  • hindamine: 10,0

• 1. lugu mannetust politseist! Politsei seadustas sissetungi!

  Kuna Eestis puudub organ, kes avalikult Eesti Politsei töömeetodeid, kvaliteeti, töötahet ja nende seaduslikku käitumist analüüsiks, hakkan ma siia kirjutama lugusid politsei poolsetest tegematajätmistest ja nendest politseiametnikest, kes väga mannetult ja küündimatult kriminaal- ja väärteomenetlusi uurides, neid tegelikkuses ei uurigi ja kogu nende uurimistegevus on piirdunud sisuliselt laua tagant tõusmata, kedagi olemasolevatest kahtlusalustest üle kuulamata ja toimunudki vaid kriminaalmenetluse lõpetamise teatist trükkides. Eriti pööran tähelepanu ka nendele politseiuurijatele, kes nende kriminaalide süüd, kes otse teolt tabatud ja n.ö käe otsas politseisse toodud, kuidagi tuvastada ei suuda...
  
  Politseipoolne pretsedent - Politsei seadustas naabripoolse sissetungi
  
  Elus tuleb vahel ette olukordi, mis erinevad tavapärasest millegi erilise poolest ja reeglina on need eriolukorrad, kus juhtub midagi ootamatut. Et aga sellistest olukordades käitudes ka tuleb samuti seaduste piiridesse jääda, seda ei maksaks siiski mitte ära unustada! Kui olukordades, kus põleb naaberkorter, uputab ülevalasuvast eluruumist või on toimunud midagi muud seesugust, kipuvad inimesed tihtilugu pead kaotama ja tekkivates paanikahoogudes ei suuda nad tihtilugu adekvaatselt oma käitumist kontrollidagi, kui sel juhul on ka kohale saabuva päästeteenistuse või kelle iganes ülesanne kohapeal päästetöid teostades säilitada kainet mõtlemist ja tegutseda maksimaalselt otstarbekalt. Paraku Sellistes olukordades tekkind seaduserikkumiste ja vaidluste lahendamiseks erinevate osapoolte vahel on tsiviliseeritud ühiskondades olemas politsei ja kohtud. Just üse sellise olukorra käigus tekkinud on alati ka olukordi, kus pea kaotavad nii kannatanu,m kui ka talle appitõtanu ja sellistes kriisiolukordades toimepandud seaduserikkumiste lahendamiseks läheb vaja aga juba kõrvalist abi. Just sel eesmärgil ma politsei poole pöördusingi.
  
  2009 a. detsembri tormisel päeval murdus minu Nõmme linnaosas asuvas elamus koridor tuulutusaken
  
  Põhja Politseiprefektuuri uurija

  • 18 veebruar 2010
  • 1 kommentaar
  • hindamist ei ole

• Vältigem monopolide nuumamist! Joogem jääsulavett !

  Avaldan ühe Eesti suurima veespetsialisti - põhjavee geoloogi, Erna Sepa artikili vee kohta. Erna Sepp on veetemaatikaga tegelenud üle 40 aasta. Ta oli kategooriliselt Tallinna Vee erastamise vastu ja tema juures käis linnavalitsuse esindajana Toivo Tootsen vee erastamise kohta nõu küsimas, sai soovituse mitte mingil juhul ettevõtet maha müüa, kuid siiski ei kuulanud seda, ei kuulanud ka muud linnaisandad ja linnavalitsuses tegid "sosssepad" oma märja otsuse, mille tulemusi me juba teame....
  
  
  Joogem jääsulavett !
  
  Kloorimaitseline ja ebapiisavalt puhastatud, lõhutud loodusliku struktuuriga kraanivesi ei pane tänapäeval kedagi enam imestama. Suur hulk vee algset energiat läheb kaotsi veepuhastusjaamas töötluse käigus. Oluliselt deformeerib vee struktuuri ka veevõrk, - ümartorudes ei toimu vee keeriselist liikumist, nagu see leiab aset mägijõgedes. Eriti tapvalt mõjuvad veele loodusele võõrad, täisnurga all ehitatud torude käänakud.
  Ning lõpuks kodus suure survega kraanist (torudest) tuleva vee puhul on lõhutud ( muljutud ) vee mikrostruktuurid. Kasutades äärmuslikku terminoloogiat kõnelda saab energeetiliselt surnut veest. Kõrvuti sellega avaldavad väidetavasti vee energeetikale ebasoodsat mõju ka torude materjal - plastik, betoon või malm.
  
  Tänavune talv on tõepoolest haruldane, - palju lund, muljetavaldavad jääpurikad. Miks siis seda looduseandi mitte ära kasutada oma tervise huvides ?
  
  Kuni XIX sajandini inimesed ei teadnud, et vesi on keemiline ühend, - teda peeti tavaliseks keemiliseks elemendiks ( teatavasti elemeniks peetakse algainet, mida harilike keemiliste meenetlustega ei saa enam lahutada lihtsamaiks aineiks ). Vett hakati pidama keemiliseks ühendiks, mille valemiks on H2O tükk maad hiljem. Ning alles siis hakkasid üks-teisele järgnema teaduslikud avastused veemolekuli ehituse, selle struktuuri kohta. Viimane määrab omakorda vee füüsikalised omadused, on anduriks erinevatele väljadele ( mälu,informatsiooni jpm.).
  Soovi korral ilmub joonis:
  
  On tähele pandud, et jääsulavesi on eriline, ka maitse on tal teissugune. Juba ammust ajast seostati jääsulaveega mägielanike pikkaealisus. Arvatakse, et selle vee nimel katavad ka linnud suuri vahemaid, et tuua ilmale oma järglasi elusoodsamas keskkonnas.
  Milles on põhjus ? On avastatud, et mägijõgede veel on korrapärane geomeetriline struktuur, mis kujutab kuuekiirelisi tähekesi meenutavaid jäähelbekesi.
  
  Omadust lõpmatuseni ümberkujundada võib jälgida lumehelvekeste kujude näitel. Iga helve konstruktsioon on erinev, ega korda eelmist ornamenti. Põhjus on selles, et helveste kujunemisel tekkiv kristalvõru on paljude tegurite s.h. elektomagneetiliste lainete koosmõju tulem. Ka kõigepisemad struktuuri muutused peegelduvad vee füüsikalistes omadustes ( pH, elektrijuhtivus, pindpinevus, lahustamiskiirus jne.), mis omakorda määravad reaktsioonide kulukiiruse organismi rakudes, kiirendavad ainevahetust.
  
  Kuid need moelkulitevahelised seosed võivad muutuda, - omadus, millist ei ole ühelgi teisel keemilisel ainel. Seletatav sellega, et tänu külmumise käigus toimunud ümberrivistusele molekulaarstruktuurile omandab taoline vesi erilise siseenergeetika. Ent niipea kui veestruktuur saab rikutud, see omadus kaob. Ja vastupidi, mida pikem on kristalli elu, seda enam on tal sugulust inimese elumahladega ja seda suuremat kasu ta organismile toob.
  Selline „ kristalne“ jääsulavesi ongi struktureeritud vesi. Teda nimetatakse ka eluveeks, mille peale organism ei pea kulutama energiat, muutmaks teda organogeenneks füsioloogiliseks lahuks. Et vesi omab tohutusuure sisemise energia, on sellel avastusel suur bioloogiline tähtsus.
  
  Struktureeritud vesi ehk korrastatud siseehitusega vesi on ideaalseks organismi tervendamise abinõuks. Ametlikult leidis see väide kinnitust alles 1992.aastal, mil prantsuse füüsikule Alexia Carrol anti Nobeli preemia tõestuse eest, et rakuelu on „ igavene”: tingimusel , kui rakuvedelikku pidevalt „toidetakse” struktureeritud veega. Püsivate mahuliste struktuuride olemasolu vees on leidnud tõestust ka teiste maailma nimekamate teadlaste poolt.
  
  Vee struktuuri annab korrastada ainult aeglane külmumine või aurustamine. Vee külmutamisest kodutingimustes olen käsitlenud minu raamatus „ Joogivesi ja meie” ( Ilo, 2007 ).
  Vahepeal on biloogid koos meedikutega täiendanud oma teadmistepagasi ning loonud põhinevat
  nanotehnoloogial raviseadme -CEM-TECH (( Controlled Energy Materials Tehnolology ) , mille abil on võimalik kodutingimustes soovitavas koguses,sealhulgas ka struktureeritud vett valmistada . Selle säilivusaeg on 6 päeva.
  
  Nii et, kes hoolivad oma tervise eest joogem jääsulavett.
  
  Erna Sepp, veehuviline
  14.veebruar 2010
  
  Erna Sepp on veel kirjutanud järgnevad raamatud, mida Ta Teile lugeda soovitab: " Tallinna vesi eile, täna, homme "(2002)," Miks Tallinnas ei jooda põhjavett" ajakirjas " Loodusesõber" ( 2008 ).

  • 15 veebruar 2010
  • 1 kommentaar
  • hindamine: 10,0

• Kes kaitseks vaimuhaige ja anarhistliku naabri eest?

  Kui Teie naaber juhuslikult Teid kunagi uputama hakkab, siis ärge mitte keerake keldrist vett kinni, vaid lõhkuge hoopis näiteks tema ukselukk või lööge koguni üldse uks maha, et vaadata, kust vesi jookseb...
  
  Kunagi koolipõlves, kaugel jooksis Soome TV-st üks sari : NAISPAHOLAINEN. Minuealised ehk veel mäletavad seda naist, seal filmis? Minu naabrinaine nagu olekski siis ja sealt telekaekraanist välja astunud ja ilmsiks saanud.../b]
  
  [b]Ajendatuna minu lehele saabuvatest spämm kirjadest, et ma olevat kedagi vanemat naist ahistama hakanud, kirjutasin siia järgneva loo, mis toob ehk selgitust selle igapäevaselt omale uusi kontosid tegeva jänkistanis elava naise, ehk ühe "vanamemme" tütre kaebustele ja laimule...
  
  Nagu ma ise kunagi selle tsitaadi kirja olen pannud, tsiteerin seda ütlust siis ka siin:
  Lollile mistahes märkust tehes, hakkab ta kindla peale vaidlema, tark aga analüüsib öeldut, tehes sellest omad jäeldused!
  Järeldused selle loo tagamaade kohta tehke aga ise:
  
  Ma ei tea miks, aga Eestlastel on justkui verega kaasas Andrese ja Pearu sündroom ja mitmed tuhanded eestiimaalastest naabrid on justkui eelnevast romaanist tingituna, omavahel suheldes, marutaudis metsloomadele sarnaselt, metsikuteks vihavaenlasteks saanud. Kui süveneda selle loo sisusse, siis tuleb selle põhjusi otsida ilmselt nii eestlaste ajaloolisest taustast, kui ka oma naabrite vaimutraumadest ja kodusest kasvatusest...
  
  Ostsin ma kord omale kinnisasja, mis asub ilusas ja vaikses kohas, Nõmme mändide all. Paraku juhtubki aga siis, kui Te ostate vaid 1/3 kinnistust või nagu antud hetkel, eramajast nii, et see teine 2/3,. kuulub kellelegi teisele. Kellele aga, millise taustaga kontvõõrale inimesele, seda saab ostja kahjuks vaid visuaalsel teel tuvastada ning milliseks see tema kaasomanikust, igapäevaseks kaaslaseks saav naaber tegelikkuses saab, selgub ju alles hiljem, naabrite omavahelise suhtlemise käigus, seda aga muidugi juhul, kui mingi naabritevaheline suhtlus üleüldse toimumagi hakkab..
  
  Minu õnnetuseks, osutus minu naaber aga suisa moraalseks koletiseks, psühhoterroristiks. Kuigi mulle olid müüjad viisakalt ka selgitanud selle, maja teise poole kaasomaniku tausta, ei arvanud ma, et midagi niisugust on võimalik ühe 77 aastase "vanaproua" suust üleüldse kuuldagi ja et sellises eas inimene võib osutuda tõeliseks anarhistiks.
  
  Niisiis, pärast notariaalse ostutehingu lõppu, palusin ma spetsiaalselt notarit, et ta saadaks minu uuele kaasnaabrile ostulepingu ärakirja, et naaber saaks oma seadusega ettenähtud ostueesõigust soovi korral kasutada ja saaks infot toimunud omanikuvahetuse kohta. Nagu üsna pea selgus, siis ostueesõigusest naaber loobus. Küll aga, nagu hiljem selgus ei loobunud ta aga minu poolt ostetud osale pretendeerimast.
  
  Kui ma siis esmakordselt pärast mitut nädalat oma uude kahetoalise korterisse, mis oligi selle ostetud 1/3 majaosa mõtteliseks osaks, saabusin, ootas mind juba maja ühise sissepääsuga esikus ei keegi muu, kui minu uus kaasomanik, "vanaproua" Linda Pikkel. Minu viisakale teretamisele ta ei vastanud. Hoopis kasutas ta meie pilkude esmakohtumist juhusena, mind küsimustega pommima hakata ning juba pidingi ma tundmatule naabrile aru andma, kes ma selline olen, et ma tema majas ringi kondan? Kuna mul oli maja sissepääsu võti, siis võis eeldada, et ma kontvõõras siiski pole ja ka notar oli ju eelnevalt saatnud siia ostu - müügilepingu ärakirja ning ju siis olid olemas kõik eeldused, et minu uus naaber oli müügitehingust teadlik ja võiks juba iseenesestki aimata, kes, omades võtit majja siseneda võiks. Kuid paraku arvas Linda, et ta ei ole majaosa müügiga piisavalt kursis ning hakkas mind kurjal ja tõrkuval toonil küsitlema, mida pigem saaks käsitleda ülekuulamisena
  Esimese asjana küsis ta minult passi! Kuigi passi küsimise õigus on Eesti Vabariigis vaid ametnikel amekondliku tegevuse teostamise eesmargil, polnud mul põhjust kontvõõrale passi näidatagi, kuid vastu tulles oma uuele naabrile, hea tahte ja läbisaamise märgiks, ulatasingi Lindale oma passi. Minu üllatuseks kutsuti mind seejärel isegi tuppa, kuid see illusioon viisakusest, mis minule alguses kohe silma hakkas, asenduski gestaapoliku ülekuulamisega. Ma ei tea, kui mitmele küsimusele ma vastama pidin, aga igatahes sain ma teada, et naabri Linda polnud sugugi rahul, et mina selle, tegelikkuses nagu osaliselt temale kuuluva ülemise majaosa ära ostsin ja pealegi, sain ma kohe sealsamas Lindalt endale ka ülesande! Nimelt käskis Linda minna mul kinnistuametisse ja tuua temale maja kinnistu väljavõtte, mis tõestaks, et ma ikka olen juba ka ametlikult selle kaasosa omanik.
  
  Kuna selliste ülesannete saamine oma naabri poolt kuidagi minu tõekspidamistega kokku ei läinud ja naabergi seda ülesannet minule kuigi sõbralikult paludes ei andnud, palusin Lindal mingite kahtluste olemasolul, ise kogu vajalik informatsioon kinnistuametist järele uurida. Vastutasuks sain ma aga vanamemme Lindalt ultimaatumi: ma kas toon talle kõik tõendid, mis tõestavad et olen legaalne kaasomanik tema majas või piirab ta minu ligipääsu minu valdustele!?? Vaatasin seda naist, kes väitis end olevad tol hetkel 76 aastane ja olin sõnatu... Nähes esimest korda inimest, ei vasta su naaber mitte ainult sinu siirale teretamisele, vaid hakkab sinu dokumente kontrollides, sind üle kuulama, käsklusi jagama ja rakendab juba mingeid sanktsioonegi, sinu omaenese varale ligipääsu tõkestamiseks, süüdistusega, et olen lollina ja ebaseaduslikult omandanud osaliselt temale kuuluva majaosa!!! No see on ennekuulmatu ja ilmselt on Teie seas inimesi, kes seda nüüd utoopiaks peavad, kuid paraku on see tõsi ja eestimaine reaalalsus ja seda teeb ei keegi muu, kui üldsuse silmis ehk abivajav ja hädine memmeke!
  
  Meie esimene kohtumine ja lahkuminek polnud kuigi sõbralikud, kuid kahjuks ei saanud nendeks ka meie järgmised kohtumised.
  Niisiis räägin ma Teile loo ei kellestki muust, kui minu maniakaalsest, end kõikjal noore ja südametu mehe poolt ahistatud ohvrina reklaamivast naabrinaisest - Linda Pikkelist...
  
  Ka järgmisel korral, kui ma oma auto maja ette parkisin, ootas mind Linda maja trepikojas juba ees. Loomulikult uuris ta, kas ma tema poolt nõutud kinnistuväljavõtte ikka kaasa võtsin? Teatasin, et olen jätkuvalt seisukohal, et kinnisturegistri näol on tal omal ligipääs kõigile vajalikele paberitele ja mingu ta ikka ise sinna, oma uudishimu rahuldama ja mina temale mingeid täiendavaid pabereid tooma hakata ei kavatsegi. Paraku ei rahuldanud minu vastus Lindat ja ta teatas, et kui ma järgmisel korral nõutavat väljavõtet ei too, ei lase ta mind enam majja sissegi ja vahetab sootuks maja välisvõtmegi ära.
  Nagu mulle maja endised omanikud rääkisid, oli ta seda juba kord 25.12.2007 ka teinud, jättes Rakverest saabunud perekonna ilma nende oma valdustesse pääsemise õigusest. Kui tookord lahendas olukorra politsei, kes sundis Lindat majaust avama ja kaasomanikele ka uut võtit loovutama, siis mina teatasin talle, et mitte mingisugune lukuvahetus mind ilmselt oma korterisse pääsemisel ei takista ja ma kasutan oma ruumidesse pääsemiseks kogu seaduslikku õigust, vahendeid valimata, kasvõi ukselukku ära lõhkudes ja arve luku vahetuse eest lubasin kindlasti Lindale endale edastada. Ilmset on see Lindat siiamaani vastavat tegu toime panemast ka ära hoidnud. Sellega aga meie vestlus ei piirdunud ja Linda esitas mulle uue ultimaatumi: Ma pean temale kuuluvad ruutmeetrid oma korterist kas ära ostma või nende eest reaalsuses ka renti tasuma hakkama. Millest, millistest ruutmeetriterst ta rääkis, see jäi minule sel hetkel ja on käesoleval ajalgi veel täiesti arusaamatu!
  
  Koju tulles uurisin oma maja puudutavaid dokumente ja sain teada, et Linda on leidnud 10m2 ülepinda minule kuuluval 2. korrusel, sellist meetodit kasutades, et jätnud millegipärast maja üldpinnast välja oma alakorrusel kasutuses oleva veranda, suurusega 7.3 m2 ja muud mitteeluruumid, nagu wc ja koridori? Kui sellesse ülepinna vaidlusesse selgust tuua, siis annan teada, et maja üldpind on 116,7 m2. Jagades seda kolmega, saamegi sealt 1/3 osa suuruseks 38,9.m2 Kuna majaplaanide järgi on maja ülemise korruse suuruseks aga 40.3 m2, siis selle kohta oli ostu tehingut sooritades ka notari suuline selgitus, et seda maja ei saagi võrdselt jagada, kuna seda 1,4 ruutu ei ole võimalik ülalkorruse kasutustõigust vaadates ju adekvaatselt täpsemalt jagadagi. Miks Linda Pikkel aga oma verandat maja üldpinna hulka ei arvuta, kui ta seda aga oma elamispinnana kasutab, sellele ta vastata ei soovi, küll aga soovib ta arvutada maja kasutuspinda maja elamispinnast, 92.3m2 lähtuvalt. Jagades seda 3-ga saabki ta 31m2. Lahutades need meetrid 40.3-st, saabki Linda omale tüliõuna, 9.3m2 näol, mida ta ikka ja jälle järada saab. Sellisel moel arvutades tekibki ülemisel korrusel ülepind, kuid arvestades asjaolu, et kunagi aastate eest, juba 1970 aastal käis mainitud tüliõuna tõttu poolte vahel ka kohtuvaidlus tsiviilasja nr 2-1832 all, milles Tallinna Linna Keskrajooni Rahvakohus määras kindlaks maja kasutuskorra: vastavalt 12. novembri 1970 aasta kohtuotsusele, määras kohus terve ülemise korruse tervikuna ülemise korruse endise omaniku ja alumise korruse endise alumise korruse omaniku käsutusse, kusjuures Linda Pikkeli ruumides esimesel korrusel asuv köök määrati ühiskasutusse! Antud kohtuotsus, nagu ka kõik muud on aegumatu ja kuna ei eksisteri uut, teistsuguse sisuga kohtuotsust, pole ka põhjust asjatult omakasu vaatevinklist maid ümber jagada! Linda aga nii ei arva, kuid uut tsiviilhagi ruutmeetrite või kasutuskorra muutmiseks ta millegipärast esitada ei soovi!
  
  Linda õnneks pole aga maja ülemisel korrusel veel elanud ühtegi jõhkardit, kes vastavalt kohtuotsusele maja alumisel korrusel, Linda poolt lukustatud korteris asuvat köögi ühiskasutusõigust ka reaalselt nõudma oleks asunud! Linda enda väitel, on see nõukaaegne kohtuotsus aga õigustühine, kuigi kohtuotsused ei tühistu niisama, vaid alles mõne järgmise ja uue kohtuotsuse jõustumisel.
  Kuna Linda Pikkel pole kasutanud ei temale laienenud kinnistu eelisostuõigust ega ka võimalust Eesti Vabariigis uue kohtuostsusega midagi maja kasutuskorras muuta, siis puudub tal ka alus oma nägemusi kaasomanikele peale suruda, pealegi, ei kuritarvita ju naabrid vastavalt nõukaaegsele kohtuotsusele Linda õigusi, näiteks tema valdustes kööki kasutades isegi ka siis, kui see Linda vastu ülekohtune olnud oleks
  
  Linda näol on aga tegemist mutikesega, kes kohe kuidagi ei kipu ise aga sentigi oma hüvede eest tasuma. Milleks, kui elu on siiamaani kõik ju suisa tasuta kätte mänginud! Näiteks selle maja ehitas kunagi mitmete kümnete aastate eest keegi vanahärra Vambola Urban. Kuna tema elu oma abikaasaga ei kulgenud aga sugugi nii, nagu plaanitud, lahutas vanamees oma abielu kaasast Silvi Urbanist. Viimane aga hakkas nõudma omale osa abielu ühisvaraks olevast majast ning Vambola loovutaski maja ülemise osa ehk 1/3 oma endisele abikaasale, Silvi Urbanile.
  Peagi aga leidis Vambola omale uue "silmarõõmu", kellegi Linda nimelise naisterahva, kes kusagilt Kapa Kohilast oma kompsudega Tallinnasse, Vambola manu kolis. Nii elatigi ühiselt maja alumisel korrusel uue silmaröömuga, kuid õnnetuseks elas mehe vana silmarööm ka siinsamas, korrus kõrgemal ja pealegi tuli temaga veel ka tualetti jagada. Linda ja Vambola kooselu ei jäänud aga kaua kestvaks, sest juba mõned aastad hiljem läks Vambola manalateele, jättes maja alumise osa pärandina oma uuele väljavalitule - Lindale. Majas tekkis paradoksaalne olukord, kus mõlemad mehe endised kallimad elasid vihavaenlastena koos ühe katuse all ja olid sunnitud ka ühe poti peal käima. Linda Pikkelile see aga ei meeldinud. Eriti vastuvõetamatu oli talle aga see, et Vambola endine abikaasa omale 1/3 suuruse majaosa sai. Leppimatus olukorraga kasvas üle vihkamiseks ja nii oli Silvi üle 6 aasta noorema Linda pideva mõnitamise ja surve all sunnitud oma majaosa maha müüma ja sootuks ära kolima.
  
  Maja uusi omanikke, perekond Palli tabas aga täpselt sama saatus, mis Silvitki ning järgnevad kümmekond aastat, elati sisuliselt nugade peal, kus peeti palju erinevaid lahinguid. Kuniks kestis kodusõda, muserdas loodus tugevama kombel aga lahkarvamuste tõttu hooletusse jäetud maja ja selle katus ei pidanud enam looduse vintsutustele vastu ning hakkas läbi laskma. Vähe sellest et perekond Pall tegi mitemid ettepanekuid maja katuse remondi teostamiseks, ei kippunud Linda aga lekkivat katust kuidagi remontima ja ka Eesti Energia poolt paigaldatud ühise elektrikilbi paigaldamise eest, ei ole ta kuni käesoleva ajani suvatsenud oma osa ära maksta.
  
  Ühel järgnevatest kordadest, mil ma seal käisin, sain teada, et olen nüüdsest ülepäeviti kohustatud koristama maja ka ühistrepikoda. See, et ei mina ega ka keegi teine antud hetkel seal veel ei elanudki ja ülepäeviti seal ka lihtsalt koristamas käia ei saanud, see teda ei heidutanud. Kuulsin vaid, et tema ju minu eest koristama ei pea? Jah tõsi ta on, aga mida minu tagant ülepäeviti siis koristada, kui ma vaid korra kuus üldse seal kohal käisin?
  
  Need rahajutud, hakkasidki muutuma igakorraliksteks painajateks alati, kui ma seal käisin. Ei aidanud ka selgitused ja meenutused aastataetagusest kohtuotsusest, mis on kõik selle vaieldava juba ammu paika pannud, kuid Linda oli ilmselt ühepoolselt selle nõukaaegse kohtuotsuse vist tühistanud ja lootis nüüd ilmselgelt tekkinud segadusest kasu lõigata, kui paraku osutusid tema rahajutud ei millekski muuks, kui reaalseks igakuiseks väljapressimiseks!
  Ühe taolise, 500 kroonise rahanõude väljapressimise tulemusena otsustasin kohtuda selle majaosa endiste omanikega, et asjasse rohkem selgust tuua ning me kohtusimegi Stockmanni kohvikus.
  
  Jutt, mida minule endise omaniku ema poolt Linda Pikkelist räägiti, vastas sajaprotsendiliselt just sellele, mida ka mina Teile siia kirja olen pannud, ehk just selline ongi Linda kogu aeg olnudki! Ta ongi kõigi naabritega suhtlemisel alati selline, olgu selleks suhtluspartneriks kes iganes! Ma sain kohtumisel teada, et kogu maja elektrikilpki paigaldati vaid teise korruse elanike raha eest, kuigi nemad peaksid selle eest tegelikkuses ju vaid 1/3 osas tasuma. Linda lihtsalt keeldus selle ja uute majja tulevate juhtmete paigaldamise eest tasumast! Ta keeldus tasumast ka katuse remondiks kulunud summasil, sest temale, sinna alla ju vihmavett pähe veel ei sadanud!
  
  Ühel hilisõhtu, ühelt peolt tulles, jäi see korter mulle täpselt jalutuskäigu kaugusele ning ma otsustasin mitte taksot võtta ega mõne veinipokaali joomise järgselt loomulikult ka mitte rooli istuda, vaid hoopis sinna ööbima minna. Kuna oli talv, pidin vaid kella 2-ni ahju kütma. Toas ma puid ei lõhkunud, muusikat ei kuulanud ja telekat ei vaadanud, kuid üllatuseks seisis hommikul kella 8 paiku, kui lahkuma asusin, Linda taas maja tuulekojas ja taas oli tal minule midagi väga halba öelda!. Nimelt oli tal mulle öelda, et öörahu pidavat majas kell 22 saabuma ja pärast seda majas enam ringi nagu ei kondata! Saan aru, kui oleksingi majas ringi kondanud, aga ma ei käinud ju isegi allkorruse wc-s!? Kas tõesti ei tohi ma ka oma toas enam ringi käia? Just sellise küsimuse ma Lindale ka esitasin ja mis Te arvate, mida ta ütles? Ta oligi täpselt sellisel seisukohal, et ma pärast kümmet enam toas kõndida nagu ei tohiks, sest see kõndimine on alla kuulda ja häirib kohutavalt all elavaid naabreid, ehk seega siis teda ja isiklikult tema und! Antud juttu kuulates, peaks nüüd meelde jätma justkui selle, et Linda näol on tegemist inimesega, kes peaks öösiti kuulma igat krõbinat ja veesolinat! Tuletan Teile just seda hiljem uutest asjaoludest kirjutades uuesti ka meelde...
  
  Vähe sellest, ma sain veel teada, et olen nüüd siin elama hakates hakanud ka vett kulutama ja pean nüüd majas kasutatud vee eest ka maksma hakkama. Loogiline ju oleks, aga ma ju ei elanud majas ja vetki pole ma sisuliselt kasutanud! Meenutasin, palju ma siis selle mõne kuuga reaalselt vett ära olen tarbinud ja mulle meenus vaid ühe wc poti paagitäie ja mõne kätepesu korra jagu veetarbimist. Keeldusin loomulikult poole maja veetarbimise arvet tasumast, ma isegi ei küsinud seda summat, sest reaalsuses oli minu tarbimine ehk 10-20 liitrit, mis rahasse kalkuleerides teeks ehk 33 - 66 senti.
  
  Tuginedes Linda veejutule otsustasin sääraste vaidluste edaspidiseks vältimiseks endale oma veemõõtja paigaldada. Ostsin siis ära veemõõtja ja muud vajalikud vidinad, kutsusin appi oma sõbra ja asusime koos temaga keldris vanu raudtorusid lahti murdma/keerama. Andnud Lindale tegemistest teada, suundusime keldrisse, kuid nagu ma jõudsin maja veekraani kinni keerata, oli ta 2 minuti pärast keldri uksel piilumas ning nähes, et olin keldris tule põlema süüdanud, kustutas ta selle jalamaid ära! Vastuseks minu küsimusele teatas ta, et see on tema voolumõõtjat läbiv vool ja tema seda kasutada ei luba! Kõik! Kasutades 40 W pirni maksimaalselt tund aega, kulub voolu 40/1000 krooni, ehk 1000 W-se pirni puhul tunnis 1 kroon ja 49 senti, saja W-se puhul 14.9 senti ja 40 W puhul seega ümmarguselt 6 sendi eest. Kuna Lindal hakkas ka sellest kahju, tegime torutöid edasi mobiilivalgustusega. Kuigi midagi eriti näha polnud, saime me tunniga oma veemõõtja ka paigaldatud! Pean mainima ka seda, et nagu ma töö lõppedes ülesse korterisse läksin, kobis Linda keldrisse meie töö korrektsust "üle vaatama" ja kindlasti pidi ta sealnägema nii uut veemõõtjat, kui ka uut kuulkraani, mida seal enne ei olnud.
  
  Mainisin seekord Lindale ka seda, et soovin ülakorrusele oma wc ehitada ja vajan selleks temalt kirjalikku nõusolekut. Noh, mis te arvate, mis asjast sai? Täpselt, seda ma ei saanud, nagu ka luba endale rõdu kaudu, trepi abil eraldi sissepääsu ehitada. Olgugi, et Linda mind alalõpmata tema sissepääsu tasuta kasutamises süüdistas, ei andnud ta mulle millegipärast luba ka selle sissepääsu kasutamisest loobumiseks, uue sissepääsu ehitamise näol! Kas lootis ta ikka veel "tema" trepikoja kasutamse eest kopsakat mammoonat kokku ajada? Kuna sain lõpuks aru, et ta on inimiene, kes kiusu pärast on absoluutselt vastu kõigele, mida talle vaid välja pakutakse, olgu see või mõlemale poolele kasulik! Tsiteerides tema endisi naabreid ei oska Linda elada mitte oma naabrite kõrval, vaid nende kallal...
  
  Mul ei jäänudki muud üle, kui oma soove kirjalikult fikseerida. Saatsin siis sel samal ettkäändel Lindale kolmel korral, viimati 06.06.09, sisuga väärtikirjad, milles palusin kirjalikku vastust nii WC, kui ka eraldi sissepääsu rajamise kohta, kuid kahjuks ei suvatsenud Linda nendele mitte kordagi vastata!
  
  Ma ei pääse kahjuks ka teemast mis puudutab minu korteri väljaüürimist. Linda Pikkel uuris minult juba esimese päeva ülekuulmise käigus seda, kes tegelikkuses siia siis elama asub. Minu ausale teatele, et ostsin korteri edasiüürimise eesmärgil, reageeris Linda väga kriitiliselt ja teatas, et tema, kui korteri kaasomanik, selleks aga luba ei anna ja koguni keelab mul seda teha!
  Kahjuks on meie Toompeal istuvad debiilsed juristid just sellise õiguse Lindale ka andnud! Kuid mis mõte oli siis minul investeerioda kinnisvarasse mitmeid sadu tuhandeid, sealt reaalset tulu saamata? Kuna ka õuemaa mida Linda küll omalt poolt aiaga piiranud on, ka kaasomandi alla kuulub, siis kuritarvitas Linda hoopis ise kaasomandit sinna aiamaja kooskõlastamatu püstitamisega. Kuid nagu elus tihti ette tulebki, on kõige väiksemad etturid, oma unelmates kütkeis justkui kõige suuremad ülemused ja näiliselt kõige suuremad korraarmastajad tegelikkuses selle kõige suuremad rikkujad! On Lindal ju selleski majas ülemvõim 2/3 omandi osas minu 1/3 vastu ja ta rakendabki seda siin siis täiel rinnal, kuid paraku pole kaasomanikuga arvestamine, omatava osa suurusest sõltuvusse pandud ja vastutasuks minule üürimiskeelu kehtestamise eest tegin Lindale ettepaneku, likvideerida vabatahtlikult see kooskõlastuseta aiamajake, mis tema aiapoole peal seisab. Loomulikult Linda sellele ei reageerinud. Mis siis mulgi üle jäi, hakkasin täpselt samas taktis Lindaga korterile üürnikke otsima! Mis mulgi üle jäi, kui naaber vaid oma vaatevinklist kõike nägema harjunud ja teise poole seisukohtadega kuidagi arvestada ei soovi! Milleks loobuda üürirahast, kui seda takistav isik ise täiesti nahhaalselt just nende samade reeglite vastu, mille täitmist ta minult nõuab, eksinud on?
  
  Leidnud nii mõnedki huvilised, lõppes üürnike huvi juba seal, kus seisis Linda! Linda aga seisis alati just õigel ajal otse sissepääsu ees, just kui majavalvur, takistades "pahadel ja võõrastel" tema pea kohal trampimist juba varajases eos! Ehk, kordus täpselt sama mis minugagi esimesel päeval, mil Lindat siinsamas kohtasin! Esimene asi, mida Linda, kes päevad läbi kodus just istuski ja seega ühtegi saabunud potensiaalset üürnikku ka kahe silma vahele ei jätnud, ütles, ei puudutanud loomulikult mitte midagi muud, kui raha! Raha oli ju see kaart, mis kaardimängus kuningast tugevamaks ehk ässaks loodud oli ja seda ässa lauale paneku mainimist Linda hirmsasti aga armastas. Ta armastas raha koguni nii kõvasti, et taipas seda ka minu korterisse üürinikena elama tulla soovijatelt süüdimatult ka küsida, teatades, et nad kohustuvad sea talle tasuma peremehe kadeduse ja tasumata jätmise tõttu!?. Loomulikult ei puudunud selle jutu sees ka fakt, et ma üürivat välja ju hoopis tema korterit ja tegelikkusees polegi mul peale ebaseaduslikult saadud võtmete siin majas midagi, mida välja üürida. See kõik kuuluvat aga hoopis eikellelegi muule, kui Lindale ja kogu dokumentatsioon, mida ma üürnikele näidata kavatsen, on lihtsalt osav võltsing!!!
  
  Et mitte laskuda tema tasemele ja hakata üürnike eest tema väiteid ümber lükkama, olin alates teisest üürnikust juba targem ja kõiki saabujaid eelnevalt säärasest võimalikust juhtumist ka informeerinud, kuid ikkagi on siiamaani kõik, enam kui 10 erinevatel perioodidel siia saabunud üürnikku, lihtsalt pärast Linda karjumise kuulamist, ilmselt oma närvirakkude säästmiseks, korterit üürimata ära kadunud. Loomulikult, kellel olekski vaja sellist igapäevast peavalu mingi sõgeda naabrimutiga, kui mujal korterid vabalt saadaval ja pealegi ilma vaimuhaige Lindata...
  Kahjuks on maja teise korruse tühjana seismine aga toonud mulle märkimisväärset kahju, jättes mind ja minu firmat aastas ilma koguni 30 000 kroonist ja kuni käesoleva ajani on see summa juba suuremgi!
  
  Käesoleva aasta oktoobris aga, üüris minult korterit üks brasiilllne. Ta oli ühe Brasiilia võitluskunsti capoera treener. Kuna mees on musta nahavärviga, sai ta tunda umbkeelse Linda poolt paljusi solvanguid oma nahavärvi aadressil. Kui palju neid tegelikkuses oli, seda ma kahjuks ei tea, kuid neid, mis minu ja brasiillase siinse esindaja juuresolekul lausuti oli lausa mitmeid. Kui nüüd tõele näkku vadata, ei pidanud ka eesti keelest mõhkugi aru saav mees seal üürnikuna ule ühe kuu vastu ning palus mul juba enne üürikuulõppemist talle mõni teine ja rahulikum asenduskorter leida. Mis Te arvete, kui seal oleks elanud mõni Linda ainsast suhtlemiskeelest arusaav eestlane, kauaks oleks tal jaksu seal seda mõnitamist kuulata? Kuna brasiillane oli aga lihtsalt tuima näoga Linda tänitusi nii möödaminnes arusaamatuna kuulanud, kees Linda veri lõpuks niivõrd üle, et üritas mitmel korral üürnikul koguni võtmeid käest haarata, ikka selleks, et ta enam majja ei pääseks...
  
  Ja mida Te arvate inimesest, kes Teie poolt oma korterisse üürniku leidmise ja üürilepingu sõlmimise tagajärjel politseile avalduse teeb? Just niimoodi aga juhtuski ja 26. oktoobril sain ma politseist järgneva sisuga kirja:
  
  kaasüürniku probleem
  Monday, October 26, 2009 4:29 AM
  From: "Triin Uudeväli" <triin.uudevali@pohja.pol.ee>
  Add sender to Contacts
  To: raivoorg@yahoo.com
  Tere
  
  Olen üritanud Teid tabada meil teadaoleval telefoninumbril, kuid see pole õnnestunud.
  Probleem on Teie kaasomandis olevas majas, aadressil Rebase 21, elava üürnikuga.
  Sooviks Teiega vestaleda, kui võimalik võtaksite minuga ühendust telefonil 612 5831 begin_of_the_skype_highlighting         -     612 5831      end_of_the_skype_highlighting komissar Triin Uudeväli või edastaksite mulle oma kontaktnumbri.
  
  Triin Uudeväli
  komissar
  Lõuna politseiosakond
  612 5831
  
  Veeuputusest
  
  Seda, kes tegelikkuses antud veeuputus ka toimus, selle üle ei saagi ma vaielda, sest ma ei tea, millises seisus olid Linda korteri laed, seinad ja muu mööbel siis, kui maja katus Linda passiivsuse tõttu iga vihmasajuga korralikult läbi sadas. Just need inimesed, kes mulle selle korteri aga müüsid, selle katuse ise ja oma vahenditega korda ka tegid. Seda, miks Linda, kes igapäevaselt justkui majavahina kodus kükitab, teostatavaid katuseprandustöid kuidagi tähele panna ei suvatsenud ja isegi uurima ei tulnud, palju selline ettevõtmine ka maksma on läinud, ei saagi tegelikkuses nõuda, et tema korter kuivana püsiks, sest katus olekski kuni käesoleva hetkeni lakkamatult läbi sadanud. Vähe sellest, et ta parandustööde hinda uurima ei tulnud, ei suvatsenud ta isegi aastaid hiljem, temale kolmel korral tähitud sisukirjaga saadetud ja minule nõudeloovutusõiguse alusel loovutatud nõudeid, Eesti Energia poolt majale paigaldatud uue elektrikilbi maksumust ja vähemalt katuse remonttöödeks kulunud materjalide summatki temale kuuluva 2/3 suuruse osa ulatuse kohta, midagi kuuldagi!
  
  Ma ei tea miks, aga enne ju veeuputsuse algust muidu igat krabinat ja sammu kuulev Linda, aga kahjuks kohe tugevat vee solinat ei kuulnudki ja tema väitel oli vett suisa pool tundi juba tulnud, enne, kui ta seda äkki kuulma hakkas ja naabrite poole abi järele tormas. Kust ta selle pool tundi aga võttis, kui ta ei teadnud, millal vett läbi hakkas jooksma, jäigi arusamatuks!
  See, et ka naabrid õnnetseks sama ohmakaks osutusid nagu hiljem saabunud Päästeametki ja maja keldris asuvat maja vee üldkraani ega ka minu korterisse suunduvat veekraani kinni keerata ei taibanud ja minu kulul selle poole tunni jooksul, mil Päästeamet kohale saabus, Lindale veel umbes tonni jagu vett pähe lasid kallata, on küll kahetsusväärne, nagu ka see, et Päästeameti "nutikad" tegutsejad esmalt minu ukseluku läbi puurisid, seejärel ebaseadsuslikult, minult luba küsimata ja mulle teatamatagi, minu korterisse tungisid ning alles siis, kui korterist kuidagi vett sulgevat kraani ei leitud, seda keldrisse otsima minna taipasid. Ometigi oli Linda ise just Tallinna Vee lepinguline tarbija, kes pidi igakvartaalselt veemõõtja näite vaatamas käies ometigi ka suurt kraani selle küljes ju näinud olema nagu ka kõik muud naabruses elavad majaomanikud, kes Lindale sel õhtul appi tõttasid! Rääkimata veel sellest, et Linda ka minupoolt paigaldatud veemõõtjat üle käis takseerimas ja sealgi kraani nägema pidi ning meie kõigi lootus - Päästeametki võiks ju ometigi koguoma kollektiivile ikkagi mingi asjalikuma koolituse korraldada, et kes iganes neist järgmistel kordadel säärasele õnnetuspaigale ka ei saabuks, teaks unepealt, kuidas kõige väiksemate kuludega ja kõige kiiremini veeuputusi likvideerida saaks ja et neile oleks edaspidi kõigile ikka teada, et vett saab ka keldrist ja veel kiiremini kinni keerata, kui ehku peale ukselukku lõhkudes ning pealegi, selleks ei pea võõrastesse korteritesse tungima....
  
  Peavad ju Linda ja temaga samal vaimutasendil elav tütar minu omanduses olevat teist korrust siiski endale kuuluvaks ja antud faktile annavad kinnitust üle terve internetivõrgu Onneli Pikkeli poolt vallapäästetud ahistamissüüdistused minu aadressil, milles ta muuseas siin: http://www.ap3.ee/default.aspx?PublicationId=3... , kolmandas kommentaaris kirjutab: paigaldanud veetorustiku ja dušinurga ... lukustatud ukse taga... Ilmselt arvab Õnneli, et ma peaksingi oma korteri ust lukustamata ja avatuna hoidma, et Linda sundimatult ja suvalisel ajal minu ruumidesse revideerima saaks tulla ja oma "mõttevälgatusi" ikka segamatult ja koheselt ka välja ütlemas saaks käia?
  
  Jutu järg 6. veebruar 2010.
  Ja asjade käik just nii kulgeski, et pärst seda, kui olin Tallinna Vee lepingulisele kliendile ja oma kaasomanikule, Linda Pikkelile tasunud tarbitud 2.77m3 vee eest 99 krooni ja wc paberi, seebi ja lõhnapudeli kasutamise eest, minu brasiillasest üürniku poolt ühe kuu jooksul, veel 16 krooni, oli Lindal vaatamata politseipoolsele lepitamiskatsele ja minu hea tahte avaldusele minuga veel omad plaanid ja kohe pärast seda otsustasid ema-tütart Pikkelid, et on aeg minu lõhutud lukuga ja veel lukustamata korterisse hiilida ja minu dušširuumist veel luba küsimata piltki teha. Mingist omandi puutumatusest pole nad loomulikult aga midagi kuulud ja ei soovigi ka edaspidi kuulda!
  
  Kuna Linda oli seekord, raha vastuvõtmise hetkel väga lahke, kutsus ta mind ka oma kõõki veekahjusid hindama ja visuaalsel vaatlusel, tema ligi 20 aastat tagasi tehtud remondil ja üle 30 aasta vanusel mööblil mingit kahju tuvastada polnud võimalik.
  Selge on see, et mingi minimaalne kahju siiski oli, pigem ehk moraalset laadi, aga teiste õnnetusest üüratut kasu loota ja omale päevinäinud remondi asemele midagi kaasaegset välja pressida või totaalne keeldumine mingistki vastasikusest tasaarveldusest, on minu mõistusele täiesti arusaamatu!
  
  Kuna see nendepoolne viimane tegu, minu korteris veel süüdimatult ringi takseerides seal pildistamas käies oli viimaseks piisaks minu kannatuste karikas, kirjutasin politseisse omavolilise ja korduva minu valdustesse sisenemise ajendil avalduse ja ootan huviga, kas politsei on objektiivne ühte "abitut" 77 aastast vanaprouat reaalselt tema tegude eest ka karistama, tema USA - s resideeruvat tütart ohjeldamatute solvangute kirjutamises ohjeldama või seadustab ta fakti kaasomandi piiramatust kasutamisest teise kaasomaniku poolt!?
  
  Igatahes on mõlemad lahendid väga põnevad ja viimase pealejäämisel laieneb see ju loomulikult ka minule
  
  Et asjasse rohkem selgust tuua ja kalduvustega perekond Pikkelile objektiivsemat diagnoosi panna kopeerin siia alla Onneli Pikkeli ja minu kirjavahetuse, mis algab kronoloogilises järjestuses altpoolt:
  
  From: Mai Mai <maimai160@hotmail.com>
  To: raivoorg@yahoo.com
  Sent: Sun, December 27, 2009 11:14:07 PM
  Subject: viidake seadustele.
  
  Kahjuks pole teie lähetuses ühtegi vastust minu küsimustele.
  Kõikide nõuete korral palun viidake ka sedaustele.
  
  Õ.PikkelNovak
  
  From: Raivo Orgusaar <raivoorg@yahoo.com>
  Subject: Re: Tööde aktid Rebase 21
  To: "Mai Mai" <maimai160@hotmail.com>
  Date: Sunday, December 27, 2009, 4:01 PM
  
  Need arved saadeti Lindale kolmel korral sisuga väärtkirjadega, küsige temalt.
  Tuletan teile meelde, et tähtaeg kooskõlastuseta aiamaja likvideerimiseks on ümber saanud, sellestki on Lindale märku antud ning edaspidi on võimalik, et see veetakse Teie kulul sealt minema, kui ebaseaduslik ja omavoliline rajatis!
  
  Edukaid ettevõtmisi!
  Raivo Orgusaar
  
  From: Mai Mai <maimai160@hotmail.com>
  To: raivoorg@yahoo.com
  Sent: Sun, December 27, 2009 3:53:53 PM
  Subject: Tööde aktid Rebase 21
  
  Lisaks: Kas elektrikilbi paigaldamise töö kohta on olemas arve/ akt? ja kelle vahel ( iskute nimed)see töövõtt sõlmiti?
  Kas katuse parnadamise töö kohta on olemas arve/ akt ja kelle vahel see sõlmiti? Kas töö on teostatud vastavalt seadusandlusele?
  
  Edaspidise asjaajamise lihtsustamiseks ja Teie tõlkekulude vähendamiseks palun inglise keelset vastust.
  Minu esindaja on ameerika kodanik, kelle emakeel on inglise keel.
  
  Loodan koostööle!
  Õ.PikkelNovak
  
  From: Mai Mai <maimai160@hotmail.com>
  To: raivoorg@yahoo.com
  Sent: Sun, December 27, 2009 3:35:10 PM
  Subject: <!-- .hmmessage P { margin:0px;padding:0px;} body.hmmessage { font-size:10pt;font-family:Verdana;} -->
  
  Tere.
  Minul Õ.PikkelNovak, on Ameerika Ühendriikide alaline elamisluba ja minu abikaasa on Ameerika kodanik. Kuna ta on minu esindaja kohtuasjades, siis jah, tuleb teil kohtutee siin riigis eete võtta. Te olete omavoliliselt ilma ehitusloata paigaldanud veetorud ja dusinurga, nende ebakorrektsest paigaldamisest ja ruumide kütmata jätmise tagajärjel torudes vesi külmus ja torud lõhkesid. Teie kasutuses ruumidesse ligipääs puudus ja te ei sulgenud vee ligipääsu teisele korrusele.
  
  Niisiis toimus Teie süül moraalse ja materiaalse kahju tahtlik tekitamine.
  Ootame Teie poolseid samme kahjude likvideerimiseks.
  
  Õ.PikkelNovak
  
  From: Raivo Orgusaar <raivoorg@yahoo.com>
  To: Mai Mai <maimai160@hotmail.com>
  Sent: Sun, December 27, 2009 1:13:34 PM
  Subject: Re: Rebase 21...
  
  Tere,
  
  Kahjuks on ka Linda Pikkeril tasumata elektrikilbi paigaldamise ja katuseremondi raha. Kuna Linda pole suvatsenud minu korduvatele meeldetuletuletustele vaatamata neid tasuma, pole meil ilmselt ka midagi enam vaielda! Saan aru, et Teil on keeruline siia kohtusse sõita, aga see on ju iga kodaniku vaba valik, kas Ta otsustab oma õigusi kohtus kaitsta või mitteõigusi õigusteks vaielda püüda...
  
  Samas teen Teile teatavaks, et veeuputus polnud kahjuks korraldatud ja kui see veeuputus üleüldse aset leidiski ja keegi selle ka korraldas, siis sai sellega ehk hakkama hoopis Linda?
  
  Edukaid ettevõtmisi!
  Raivo Orgusaar
  
  From: Mai Mai <maimai160@hotmail.com>
  To: raivoorg@yahoo.com
  Sent: Sat, December 26, 2009 5:48:15 PM
  Subject: RE: Rebase 21...
  
  Tere!
  
  Kuidas kavatsete hüvitada kahjud 22 detsembril 2009 korraldatud veeuputuse osas proua Linda Pikkelile aadressil Tallinn, Rebase tn 21?
  Täpset tegevusplaani palun koos tähtaegadega.
  Loodame, et jõuame kokkuleppele. Teil on vist üsna tülikas tulla Ameerika Ühendriikide kohtusse?
  
  Õ.Pikkel
  
  Minu lõppsõna antud loole leiate minu loo taga olevast kommentaarist...
  ... kuid lugu vaimuhaiglaks saanud majast järgneb kindlasti veelgi ...
  
  NB! Kõik siia kopeeritud kirjad on identsed originaalidele ja võin vajadusel nende ehtsust tõestada!

  • 27 detsember 2009
  • 13 kommentaari
  • hindamist ei ole

1 2 3 >